Habitat67. Geenius Komendant.

Külastasime eile Montrealis Habitat67 elamukompleksi. Montreali maailmanäituse ajaks valminud ehitis on geniaalne ja oma ajast kaugel ees nii arhitekti mõtte kui ka inseneeria poolest. Selle projekti teoks saamisel on osa palju juhustel ning poliitilistel maailmakorral.

1967 aasta maailmanäitus pidi toimuma Moskvas, aga mingil hetkel sai partei ladvik aru, et lubades oma õuele kapitalistlikud riigid ennast reklaamima ei pruugi kommunismiplaanile hästi mõjuda. Niisiis loobuti. Montreal oli aga varasemalt väga soovinud just 1967 aastal näitusega tähistada 100 aastat Kanada konföderatsiooni loomisest. Nüüd see võimalus avanes ja viie aastaga tuli teha 10 aasta töö. Sellega saadi hakkama ja vägagi edukalt!

Moshe Safdie, kes oli aga kolinud vanematega Iisraelist Montreali 15 aastasena, oli just kaitsnud oma magistritöö McGill ülikooli arhitektuurikoolis, samal ajal töötades Louis Kahni büroos praktikandina. Väidetavalt ei olnud Safdie noorena üldse mõelnud, millega ta tulevikus tegelema hakkab. Arhitektuuri juurde sattus täiesti juhuslikult ja ülikoolis oli ta juba oma ideedega tähelepanu keskmes. Tema töö käsitles tuleviku linna modulaarset ja kihilist elukeskkonda, mis ühtaegu toetab kogukonna tekkimist ja samas ka võrdväärset privaatsust ning elukvaliteeti.

Kui noore arhitekti ideed olid funktsionaalselt rabavad, siis nende tehniliseks teostamiseks leidus ainult üks mees, kellel oli võimekus ja oskused - insener August Komendant. Me ei tea, kas Komendant oleks kunagi sattunud selle projekti juurde, kui poleks olnud sõda ja sellele järgnenud okupatsiooni, mille eest ta põgenes ja Saksamaa kaudu USAsse elama ja tööle asus. Tänapäeval me kasutame arvuteid, parameetrilist mudelprojekteerimist, arvutus ja analüüsitarkvara ning jääme jänni palju lihtsamate konstruktsioonidega. Olen lugenud mitmeid raamatuid Komendandist ja tema projektidest, käinud arhitektuurikeskuse näitusel, kuid nähes seda teost elusuuruses ning detailsuses 58 aastat peale selle valmimist on hoopis teine emotsioon.

Brutaalne, detailides täiuslik päevi näinud betoon.

Komendant oli absoluutne ja vaieldamatu geenius ning liialdamata tänu temale sai rahvusvaheliselt tunnustatud staararhitekt ka Safdiest, sest selle projekti ebaõnnestumisel poleks ilmselt tulnud järgmisi. "Tänu" vene imperialistlikule agressioonile on nii mõnigi eestlane saanud ennast teostada tasemel, milleks Eestis ehk võimalust poleks olnud. Vähesed Komendandi eakaaslased ja konkurendid on saanud töötada samuti unikaalsete Tallinna ja Tartu laululavadega, ehk geniaalseid insenere on meil teisigi, kuid väljundit on olnud vähe. Ka sildade poole peal on meil tänaseks pikim sille 140m Pärnu Raba sild, mis tänavu valmis. Montrealis on mitmesaja meetriseid sildeid kümneid, kui mitte sadu.. aga, väljakutseid võib täna otsida ka ilma agressioonita, oleme vabad! PS, külastasin Torontos ka oma korporatsioonikaaslasi, kes ka insenerid, kes mehhaanika, kes energeetika. Ka tuumajaamad ei ole Eesti inseneridele võõrad!

Uus Samuel de Champlain sild avatud 2019, on vaadeldav ka Habitat67 korteritest, kuid jääb pisut Victoria silla varju. See vaade hoopis teiselt poolt ja palju lähemalt.

Betoon ei ole ideaalne ega igavene materjal. Habitat67 vajab ka remonti. Osaliselt tänu sellele on võimalik käia koos giidiga tasulisel ekskursioonil, mille abil kogukond kogub raha remondiks, samal ajal hoides ära kontrollimatu turistide tähelepanu. Ka meie ekskursiooni ajal teostati betooni ja sarruse seisukorra uuringuid, milleks piigati kriitilistes kohtades betooni.. Jällegi täiesti juhuslikult sattusime ekskursioonile koos Texasest pärit pensionäridega, kellel oli täiesti juhuslikult avanenud võimalus asuda elama just Habitat67 viimasele korrusele. Nad olid sellest unistanud, kuid pidasid sellise võimaluse tekkimist ebatõenäoliseks. Habitat67 korterid on väga hinnatud ja neid pakutakse müügiks või üürimiseks väga harva. Kortereid ei ole lubatud lühiajaliselt välja üürida, st airbnb võimalust ei ole.

Habitat67 elanikke ei ole lubatud pildistada, kuid seekord erandina tulevased elanikud koos giidiga tutvumas oma tulevase kodukohaga

Ekskursioon oli väga põnev ja lisaks üldaladele oli võimalik tutvuda ka ühe korteriga. Tegemist on pisut erilisema korteriga, mis algselt oli Expo 1967 projektijuhi kasutuses, et võõrustada kõrgeaulisi külalisi ning viimati kuulus see arhitektile endale. Arhitekt Safdie elas korteris vaid 2 kuud, sest talle ei meeldinud seal. Mitte sellepärast, et seal oleks funktsionaalselt midagi valesti või ebameeldiv. Teda lihtsalt häirisid kõikvõimalikud muudatused, mida elanikud oma elupindade juures tegid, mis läksid vastuollu tema ideega brutalistlikust arhitektuurist, funktsionaalsest ja minimalistlikust keskkonnast.  Aasta tagasi otsustas ta oma korteri pärandada McGill ülikooli fondile.

Korterist avanevad vaated on võimsad ja tänu Safdie ideele on kõikidest korteritest sõltumata korrusest vaated kõigis suundades. Loomulik päevavalgus jõuab ka maa-alusesse garaazhi.  Lisaks üldisele ideele on märkimisväärne ka korterite sisemus, kõik tehnovõrgud on peidus põranda all, ventilatsioon, küte ja jahutus toimub samuti põrandas olevate pilude kaudu. Korterid moodustuvad 5x12m pinnaga betoonist "konteineritest", enamuses kahest risti asetatud konteinerist, mis võivad olla nii samal kui kahel korrusel. Kõikide korterite juurde kuulub ka terrass. Lükandaknad avanevad kogu laiuses seina sisse, nii on terassid suvisel ajal eluruumi loomulik laiendus.

Ameerika ja Eesti turistid uudistamas piiritut vaadet

Imagine! Köögisisustus aastast 67! Kuna Habitat67 ehitamine pidi toimuma kiiresti, siis lisaks betoonkonteineritele olid ka vannitoad, tualetid ning köögid modulaarsed, need tõsteti ühes tükis korteritesse enne kui järgmise plokiga lagi suleti. Siin on ainult valgustus, nõudepesumasin ja külmkapp vahetatud (mistättu külmkapi ustel on käepidemed.

Korteritesse pääsemiseks on kolm liftitorni ja trepikoda. Liftid peatuvad ainult paarisarvulistel korrustel, et inimesed rohkem sotsialiseeruks. Osadesse korteritesse pääsemiseks peab seega kasutama ka treppi, nagu enamuse Montreali linnamajade puhul. Kokkuvõtteks keskmise Eestlase unistus ideaalsest kodust: mere ääres, metsa sees, keset linna, privaatne, oma terrassi ja garaažiga ning ka privaatse juurdepääsuga.

Kogukonna ürdipeenar

Habitat67 ainsaks puuduseks (IMHO), mis ühtlasi ka kogukonna ideele vastu töötab, on monofunktsionaalsus. Kompleksis on ainult elamispinnad, puuduvad kohvikud, kauplused, jm teenused. Oma asukoha tõttu ei ole ta ka väga jalakäija sõbralik, kuid jalgrattaga on Montreali vanalinn 2,6km kaugusel. Seda märkisid ka meie ekskursioonil olnud vitaalsed pensionärid.

Sellises stiilis arendusi on maailmas vähe, on mõningased katsed Hollandis, Singapuris, Hiinas. Saudi-Araabia The Line projekt on idee poolest justkui Habitat67, kuid mastaabilt kolossaalne ja absurdses asukohas.

Eesti arendajatel ja omavalitsustegelastel oleks aga põhjust rohkem maailmas ringi vaadata. Võiksime üle saada autoparklaga magalate kruntimisest. Rohkem vabadust, ideid ja perspektiivi ning eneseteostuse võimalusi arhitektidele ja inseneridele!

Kohustuslik vaade Jacques Cartieri sillale