wips

Tallinn-Narva maanteel on Rõmeda-Haljala teelõik, mis tuntud raskete laksude poolest ja kus viimastel aastatel on katsetatud sõidusuundade eraldamist plastikust punnipostidega. Sellest on kasu olnud, aga eks neid närvilisi juhte jagub, keda häirib möödasõidu võimaluse puudumine. Mingi 10 aastat tagasi sai sellele lõigule tehtud eelprojekt ja keskkonnamõju hindamine. Selle eelprojekti järgi ehitati välja Haljala sõlm ilma kärbeteta, kuigi võinuks sõidutee teha kitsama. Raha kogu lõigu ehitamiseks tookord ei leitud. Vahepeal on kabinetivaikuses Maanteeameti krokodillide juhtimisel tegeldud ülejäänud projekti kärpimisega . Kuna kusagilt mujalt lõigata ei osatud, siis ohvriks on langenud kõik rajatised. Esiteks on projekteerimistingimustega otsustuskorras ära jäetud Aaspere jalakäijate viadukt. Seda ei ole asendatud isegi tunneliga mitte, vaid jalakäijatel ja ratturitel soovitatakse liikuda ringiga läbi ehitatava Aaspere liiklussõlme ületades korduvalt rampe.. Eelprojekti kohas

Tartu linn on mõnda aega pusinud Riia tänava raudtee viadukti juurde jalgratturitele tunneli tegemisega. Esmalt telliti silla ja tunneli projekt koos ekspertide arvamusega tunneli asukohast . Kuigi selle alusel loodeti õige pea ehitama hakata, ei saanud eelprojektist enamat, kui lähteülesanne arhitektuurikonkursile . Ma osalesin ka ühe meeskonna koosseisus. Kui me lähteülesannet lahkasime, siis see läks igakülgselt vastuollu meie teadmiste ja arusaamistega Tartu linnast ning selle elanike liikuvusest. Kuna tunneli vägistamine olemasoleva viadukti taha olnuks ebamõistlikult keeruline ja samas viljatu ehk ratturitele kasutuskõlbmatu, siis pakkusime oma töös tunneli teise asukohta. Lisaks sellele, et me arvestasime inimeste tegelike soovijoontega, oli tagamõte ka see, et Riia tänava raudteeviadukt tuleb millalgi nagunii laiendada ja ümber ehitada ning siis on võimalik see ehitada juba normaalsete mõõtudega ja kõigi liiklejate vajadusi arvestavalt. Meie saime jagatud teise koha. Võitj

Mulluse kolmemõttelise postituse  järel olen pikalt mõelnud, kuidas suhestuda sellise "kosmosest on huvitav vaadata" inseneeriaga, mida Eestis häbi tundmata betoneeritakse. Ma tõesti ei taha olla see igiilkuja, keda tuntakse kolleegidele verbaalse pasuna andjana. Teisalt, nähes kuidas nüristu ajab oma ogaraid oksi ja iga uue projekti eesmärk on olla eelmisest sügavam must auk, mille kõrval ekretiinide sõnavõtud on kui lembeluule, ei saa ka mitte vaiki olla. Pean muret kergendama seda teiega jagades. Aasta 2018 lõpus sain sõna Maanteeameti teehoiu konverentsil , kus minu käest küsiti, kas Eestis on ka häid projekteerijaid? Ma ei mäletagi, mida ma sel hetkel vastasin, aga õige vastus on, et on küll häid projekteerijaid, aga konsultantidega on kehvasti. Ja see on suur vahe, sest projekteerija on tellija lolluse võimendi nagu kompuuter, mis võib olla osav täitma rutiini, kuid tal puudub intellekt. Jah, arvuti võib lähitulevikus asendada projekteerijat, aga mitte konsult

Mullu valmis Espoos Matinkylas Iso-Omena kaubanduskeskuse lähedal turboringristmik ja seda ületav jalgrattatee sild. Lahendus on lihtne ja efektne, detailid hästi läbi mõeldud, materjalid kvaliteetsed. Ja mis peamine, siin päriselt ka on jalgrattur, kui iseseisvalt, keskkonnasäästlikult ja kiiresti liikuv inimene seatud prioriteediks. Kõik teised liiklejad on samas tasandis. Jalakäijal ei ole vaja ronida sillale, aga see ei ole keelatud. Jalgrattur läbib selle ristmiku ka autodest kiiremini. Jalgratas on kõige tõhusam liikumisvahend, kuid jalgratturi jaoks on kõige suuremaks nuhtluseks erinevad takistused, järsud pöörded, ristmikud ja mahasõidud jne, mis sunnivad aeglustama või seisma jääma, mis tähendab energiakadu. Autojuht ei pea ristmikul autost väljuma või jalga maha panema, kiirendamiseks on vaja vaid kergelt gaasipedaalile vajutada. Matinkartanontie ja Hauenkalliontie ristmik, taamal osa Länsiväylä ja Kehä II ristmikust. Ka Soomes on hakatud turboringristmikke tegema,