Kõik algab tellijast

See oli veel Vene ajal, kui ühel Merivälja objektil tudengina sai müüri laotud ja katusele ruberoidi rullitud. Ühel õhtul sai kliendiga soojakus maha istutud ja koduveini mekitud. Sai räägitud puhta vuugi laiusest ja muudestki ootustest. Sai räägitud ka sellest, et üle tee paiknevasse uhkesse valgesse post-modernistlikusse majja ei ole tellija sisse kolinud. Olevat juba kolmas maja, mille ta on tellinud võtmed kätte põhimõttel. Imelik, mõtlesin siis.
Araabia maades ja mõnel pool mujalgi on kombeks mock-up ehk prooviehitiste rajamine. See on tavaline, et arendaja laseb ehitajal kõige pealt ehitada ühe terve villa koos kõige juurde kuuluvaga. Siis vaatab üle ja reageerib kas "khalas" või "not good, do better". Mis tähendab siis vastavalt, et ok, jätkake samamoodi, või proovige uuesti. Ilmselt see Nõukogude Eesti tellija sarnanes Araabia šeikidele.

Ilmselt olete kohanud seda pildiseeriat?

http://www.businessballs.com/treeswing.htm

Šeigid on äärmuslik näide kommunikatsiooniprobleemidest projektijuhtimises. Raha kogus võimaldab kommunikatsiooni katse-eksituse meetodil. Kui lahendus on visualiseeritud üks-ühele mõõtkavas, siis osatakse hinnata, kas tulemus vastab ootustele. Kuid ka see hinnang on reeglina väga limiteeritud. Do better ei anna mitte mingisugust signaali, mida see better peaks tähendama. Näide Araabia poolsaarelt on ekstreemne, kuid reaalsuses ilmestab puudulik kommunikatsioon ehituse projektijuhtimist igal pool. Kõigil klientidel ei ole võimalust prooviehitisi kinni maksta, ehk esimene katse jääb viimaseks. Rahvatarkus ütleb, et esimese maja ehitad vaenlasele, teise sõbrale, kolmanda oskad juba endale teha. Riigiamet või kohalik omavalitsus ei tohiks endale sellist katse-eksituslikku "tasuta" hariduskäiku lubada, kuid siiski on see meie igapäevane reaalsus. Üks värske blogipostitus soovitab ka Eesti tellijatel proovitöid tellida. Miks?

Tuginedes oma kogemustele reaprojekteerijana ja juhtiva insener-konsultandina erasektoris kui ka tellijana Maanteeametis väidan, et iga projekti edukus algab tellijast, täpsemalt tellija professionaalsusest. Hiljutises eravestluses ühe avaliku sektori esindajaga ütlesin selle välja ja sain pahameele osaliseks. Tuleb nii välja, et tellijad on pahased projekteerijate ja ehitajate peale, meie aga oleme pahased tellijate peale. Paraku on nii, et vaid vähesed omavad kogemust mõlemal pool lauda ning seetõttu ei suuda vastaspoolt mõista ega tervikpilti näha. "Arvutis jooni tõmmata oskab igaüks" oli signaal, et minu 10 aastat erialast õpet ning pea 25 aastat praktilisi kogemusi pole sittagi väärt. Olen sellest suhtumisest aru saanud ja kasutanud võimalust määramata ajaks jalgadega hääletada.

See ei tähenda, et mujal on paremini. Hinge kriibib see, kui kodus on asjad korrast ära. Mujal ei võta neid asju isiklikult. Pateetiline oleks võrrelda ennast nõrgematega.

Ühe Abu Dhabi projekti avakoosolekul luges tellija projektijuht meile ette lähteülesande ja lõpetas sõnadega "kõik on siin nii selge, et mingeid küsimusi küsida ei ole, koosolek on lõppenud." Peale pooleaastast pusimist sai tellija aru, et nende projektijuht ei sobi sellesse ametisse. Siis saime tööle hakata.

Kogemuste väärtust (ja ka hinda) teavad ainult need, kellel seda on. Mul on tulnud üle elada närvesöövaid olukordi, kus ma olen sattunud rolli, mis käis üle minu võimete. Tänu kogemuste puudusele sain ma selliseid kogemusi, mida ma ei soovita kellelegi. Need lood ei ole sattunud Karl Õigeri raamatu lehekülgedele, võib-olla seetõttu, et halvim on õnnestunud ära hoida. Ülikooli diplom üldjuhul kinnitab vaid teoreetiliste baasteadmiste olemasolu, ilma milleta "joonte tõmbamisega" tegeleda ei tohi. Kuid see ei tõesta veel arenenud analüütilise mõtlemise olemasolu, "kust jõud tuleb ja kuhu jõud läheb" põhjus-tagajärg riskidest arusaamist. Adrenaliinijanu eskaleerib situatsiooni veelgi. Arvuti pealegi on lolluse võimendi. Ma olen seda enda peal tuvastanud. Ma näen palju sobimatuid tihendeid tooli ja arvuti vahel. Ei, igaüks ei ole võimeline iseseisvalt arvutis jooni tõmbama, paljud ei saagi võimeliseks. Palju potentsiaali rikutakse vales keskkonnas, väärakate eeskujudega. Võrreldes arstidega on inseneride professionaalne tegevus palju primitiivsemalt reguleeritud ja kontrollitud. Eesti Vabariigis. Ehitusseadustiku kohaselt vastutab omanik ehk tellija. Ma ei ole sugugi veendunud, et selline lähenemine on igal ajal ja igas kohas õige, kuid nii on see praegu seatud.

Kus see on õigustatud, on kindlasti avalik sektor.

Tellija ebaprofessionaalsust võib kompenseerida vaid väga suurte kogemustega spetsialist-konsultant. Samas on vähe tõenäoline, et ebaprofessionaalset klienti teenindab professionaal, sest ebaprofessionaalne tellija ei oska professionaalset teenust hankida. Nii satuvadki vastamisi kaks diletanti ja pahameel on paratamatu.

Professionaalne tellija:

1. Mõistab, et ta ei ole vastava eriala spetsialist, tal puuduvad eeldused projekti professionaalselt juhtida ja seetõttu otsib endale kompetentse nõustaja, kes aitab investeeringu protsesse juhtida alustades lähteülesandest, hanke korraldusest kuni garantiiperioodi lõpuni.
2. Hangib professionaalseid teenused majandusliku soodsuse kriteeriumi alusel (kvaliteedipõhine valik), mõistes, et hind ei ole teenuse puhul üldse oluline. Ta teab, et projekteerimise maksumus moodustab investeeringu kogukulust (kavandamine, ehitamine, haldus) alla 1 protsendi. Kui seda protsenti püüda vähendada, siis suure tõenäosusega see ka õnnestub suurenevate ehitus- ja halduskulude tõttu. Ta ei oota projekteerijalt joonte tõmbamist, vaid professionaalset konsultatsiooni, mis nõuab kogemusi, analüüsivõimet, ka isiklikku reputatsiooni, mis võimaldab ka tellijale selgitada, mis on õige ja mis on vale. Algajad ja noored projekteerijad jäävad tellijatega hätta, sest ei suuda piisavalt argumenteerida.
   Eesti Konsultatsiooniettevõtete Liit on tõlkinud FIDICu juhendi Konsultandi valik, mis on heaks lähtekohaks professionaalsele tellijale.
3. Ta ei süüdista riigihangete seadust selles, et ta peab hankima teenust madalaima hinna alusel, sest see on saamatute ja asjatundmatute tellijate hädavale (RHS §31 lg 3).
4. Oskab piisavalt selgelt väljendada ootust. See ei pea olema kõik kirjas lähteülesandes, sest projekteerimine on teadagi protsess, mille käigus selgitatakse välja kõik asjaolud. Seetõttu toimub projekterimine ka etappidena. Teostatavusanalüüsid, eelprojektid on selleks, et välja selgitada, kas ja millisel kujul projekt üldse teostatav on, kas idee on jätkusuutlik. Eelprojekteerimisel võib lähtekohaks olla pelgalt funktsionaalne visioon, millele tehnilist lahendust otsima hakatakse. See tähendab omakorda seda, et tuleb teha ettemääramata (mitte lõplik) kogus uuringuid ja analüüsi, empiirilisi lähenemisi, konsultatsioone asjaosalistega, jne. Mis viib tagasi teise punkti juurde - professionaalne tellija ei osta sellist teenust lõpliku hinna kriteeriumi alusel.
   Tööprojekti etapp on rohkem mõõdetav, kuid ka siin ei saa rääkida lõplikust rutiinsest töömahust. Joonte tõmbamisest olulisem on konsultatsioon ja kommunikatsioon.
5. Ta ei oota, et konsultant toob lauale "võtmed kätte" toimiku, vaid juhib aktiivselt protsessi, osaleb aruteludes, vastab küsimustele, kaasab asjaosalisi, jne. Ta mõistab, et ei ole olemas üheselt arusaadavat lähteülesannet, sest inimesed on erinevad, nende taust on erinev, nende mõtlemine on erinev, nende väljenduslaad, keel ja keelekasutus on erinevad (Soovitav lugemine Enn Kasaku Loogika alused).
6. Mõistab, et hea tulemus eeldab koostööd ja dialoogi. Ründamine, ähvardamine ega trahvidega vintsutamine ei aita genereerida rohkem ideid ega paremaid lahendusi. Kui partneri valik on ebaõnnestunud, siis vaatab tellija peeglisse. Mis sitasti, see uuesti. Leping on vajalik ainult oma vea parandamiseks, ehk lepingust väljumiseks.
7. Tunnistab oma vigu, muuhulgas seda, et ta ei ole professionaal ja ei peaks iseseisvalt tegelema investeeringute juhtimisega. Jumal võib ameti anda, aga haldusjuhtimise bakalaureus ei tee kellestki teedespetsialisti, ehituskonstruktorit ega arsti. Vea tunnistamine on uus algus, liigume punkti number üks.

Kas Eestis on professionaalseid tellijaid? Võib-olla erasektoris, kuid seoses erialaga on minu kogemused peaasjalikult avaliku sektoriga seotud.

Ma tean ainult ühte vallavanemat, kes avameelselt ja isegi teatraalselt tunnistas, et tema on lihtsalt põhulõug, kes ei tea asjadest midagi, aga tema asi on palgata professionaalid. Tean ka kahte juhtumit, kus valla esindaja on julgenud avalikult tunnistada, et on konsultandi valikuga ämbrisse astunud. Üldjuhul ei ole valdadest mõtet professionaalseid tellijaid otsida. Suuremad linnad on ehk pisut professionaalsemad, sest nad tellivad rohkem ja hanked on suuremad, kuid ikkagi see kriteeriumite häda kummitab. Lisaks ebaprofessionaalsusele on omavalitsused ka rohkem korruptsioonialtid. 

Nii mõnigi riigiamet või riigiettevõte võiks kvalifitseeruda professionaalseks tellijaks. Paljuski taandub see konkreetsetele isikutele, nende kogemustele. Riigi Kinnisvara AS on teinud läbi rasked õppeprotseduurid. Veel paar aastat tagasi kuulsime ainult jorinat, kuidas seadus ei luba ja kohus teeb vildakaid otsuseid. Eelmisel aastal jõuti esmakordselt väärtuspõhise hankeni.

Maanteeamet on üks suuremaid hankijaid, kuid sisulist arengut on takistanud pidevad struktuurimuudatused. Mitu korda on alustatud algusest ja ka täna tehakse arglikke katsetusi. Uus juht võib teha jällegi resetti.

Riigikantselei, Rahandusministeerium ning Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium peaks olema eeskujud investeeringuprojektide juhtimisel. Looda sa. Tehnilise Järelevalve Ameti Rail Balticu planeerimise ja eelprojekteerimise hankes oli pakkumuste edukuse kriteeriumiks madalaim hind. Tegemist on Eesti ajaloo suurima projektiga. Imelik, mõtlen ma ikka veel. 

Kui soovid olla professionaalne tellija, siis oleks meil põhjust koos maha istuda.