Otse põhisisu juurde

Public art, highways and streets

Source: www.elseedindoha.com
Due to the context change this post is in english. This might become a habit.
I just happened to be in Doha when yet another Doha Architecture Forum took place and it saved me from another boring hotel evening with my computer. Making Cities Public was discussion topic at the very end of Museum of Islamic Art park with magnificient silhuette of Doha West bay as a background.


Panelists in this discussion were egyptian architect Rami el Samahy and calligraffiti artist el Seed with tunesian roots but grown up in France. Panelists presented their ideas and works and then there was open discussion. Initially, when speaking and defining the public space in cities, streets were not even mentioned. Then El Seed presented his calligraphic graffiti art projects and especially the Salwa road underpass project with 720 meter long graffiti.


I find it generally a good idea to use art and legal graffiti to make highways look better than just concrete. However, to enjoy this art you would have to slow down, but it can seriously affect your health as all the Qataries in their Ferraries will get horny and flashy behind you. It is the place where bicycles and pedestrians are not allowed. So perhaps friday morning is the only time to really go (drive) and enjoy Salwa road art. It is not a museum, but no-one expects you to run through Museum of Islamic Art. Also in this video the movement between frames does not happen in 100 kph speed.

Allah did not want me to become an architect, but still I have designed lots of public space as an engineer. The difference between public space and a road is speed. When you fill roads with people they become streets. Fill streets with cars and they become roads.
I like a lot different bits and pieces of Doha. "National" wealth is largely invested to show arabic hospitality. Most of the space and even buildings are open, well thougth and all that without much public hearing (this was mildly touched during discussion). Actually I don't think that public participation is the key to successful planning of liveable cities. It is rather hiring the people with competencies, experience and visions. It is thinking about people (the public) as endusers, the ultimate customers, not as managers of the city. Not only asking for they needs, but going much further. To the unexpected.
And there is only one thing in Doha that disturbs me. There are no streets that connect the bits and pieces to make it a whole experience. I have risked my life several times to walk from Souq Waqif to Museum of Islamic art and crossing the Al Corniche "street". This time I took a taxi.
Road art is a good way to spend some leftovers, but it would be much better to spend on street art. If Qatar(ies) deserves the best of course.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Võõbu-Mäo | Autorijärelevalve

Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal .  Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun

Ausad hädavaled

Selle artikli kirjutasin ma 2018 aasta kevadel. Ei teagi miks ta tookord avaldamata jäi, aga tänaste uudiste valguses võiksin sama teksti uuesti kirjutada, sest kunagi minu poolt ennustatud 15 miljardit on ka lõhki.  Võrreldes 2018 aastaga on muutunud see, et maanteede hoiu raha on kärbitud pea 3 korda väiksemaks, elektriautod on populaarsed ja kehtestatakse automaks, samal ajal raudteedel puudub tulu ja selle ülalpidamist toetatakse üle 30 miljoniga aastas. Riik on küll näiliselt õhuke, aga praeguseks on RBE aastased palgakulud kasvanud juba 10 miljonini ja kasvavad hooogsalt edasi. Projekti aus koordinaator küll enam projekti ei koordineeri. Kui nüüd peaks uuesti tulevikku ennustama, siis ..  ah, parem mitte.  Tule võrklaev appi! --- Võrreldes ühte õuna korvitäie kartulitega ning esitades ainult meelepärast infot saab maalida pildi meie tulevase söögiisu rahuldamiseks sobiva ühe mahetoodetud õunaga pestitsiididega mürgitatud mädanevate kartulite asemel. Rail Baltica projektikoordi

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin