Otse põhisisu juurde

Public art, highways and streets

Source: www.elseedindoha.com
Due to the context change this post is in english. This might become a habit.
I just happened to be in Doha when yet another Doha Architecture Forum took place and it saved me from another boring hotel evening with my computer. Making Cities Public was discussion topic at the very end of Museum of Islamic Art park with magnificient silhuette of Doha West bay as a background.


Panelists in this discussion were egyptian architect Rami el Samahy and calligraffiti artist el Seed with tunesian roots but grown up in France. Panelists presented their ideas and works and then there was open discussion. Initially, when speaking and defining the public space in cities, streets were not even mentioned. Then El Seed presented his calligraphic graffiti art projects and especially the Salwa road underpass project with 720 meter long graffiti.


I find it generally a good idea to use art and legal graffiti to make highways look better than just concrete. However, to enjoy this art you would have to slow down, but it can seriously affect your health as all the Qataries in their Ferraries will get horny and flashy behind you. It is the place where bicycles and pedestrians are not allowed. So perhaps friday morning is the only time to really go (drive) and enjoy Salwa road art. It is not a museum, but no-one expects you to run through Museum of Islamic Art. Also in this video the movement between frames does not happen in 100 kph speed.

Allah did not want me to become an architect, but still I have designed lots of public space as an engineer. The difference between public space and a road is speed. When you fill roads with people they become streets. Fill streets with cars and they become roads.
I like a lot different bits and pieces of Doha. "National" wealth is largely invested to show arabic hospitality. Most of the space and even buildings are open, well thougth and all that without much public hearing (this was mildly touched during discussion). Actually I don't think that public participation is the key to successful planning of liveable cities. It is rather hiring the people with competencies, experience and visions. It is thinking about people (the public) as endusers, the ultimate customers, not as managers of the city. Not only asking for they needs, but going much further. To the unexpected.
And there is only one thing in Doha that disturbs me. There are no streets that connect the bits and pieces to make it a whole experience. I have risked my life several times to walk from Souq Waqif to Museum of Islamic art and crossing the Al Corniche "street". This time I took a taxi.
Road art is a good way to spend some leftovers, but it would be much better to spend on street art. If Qatar(ies) deserves the best of course.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Tiskre turbo

Turbo-ringristmikud on hollandlaste leiutis, mida me oleme hakanud ka Eestis kasutusele võtma.   Guugeldades leiate väga palju näiteid maailmast , kuidas turboringid peaksid välja nägema. Turbo-ringristmiku mõte on selles, et igalt ringristmiku rajalt saab liikuda ainult selleks ettenähtud suundades ja sõiduraja vahetamine ringil ei ole ette nähtud ega ka füüsiliste tõkete tõttu ka võimalik. Samuti ei ole võimalik turboringil jääda pulmarongiga keerutama ja linna ummistama, mis Taaralinnas üsna populaarne tegevus on. Kõige esimene ja suhteliselt hästi õnnestunud lahendus on näiteks Tartus Annelinnas Sõpruse ringristmik , kuid sellel puuduvad raja vahetamise tõkked. Turboringe on tehtud veel mitmele poole, näiteks Tondi tänava ja Linnu tee ristmikule. Paljudel juhtudel on eksitud geomeetria joonistamisega, mistõttu liiklemine ringil ei toimu nii, nagu ideaalis peaks. Raja vahetamine ise ei olekski probleem, aga probleem on kiire ringile peale sõit ja sisemise raja "lõikamine"

Kose-Võõbu | Sõida ja naudi

Täna on see päev, kui avati liiklus uuel Kose-Võõbu teelõigul. Maanteid ikka ehitatakse, aga ammu ei ole Eestis ehitatud päris uut teed neitsilikku maastikku, kus inimasustus on minimaalne. Kolmeaastase ehitamise järel võiks ka ehitaja pisut puhkekohta testida :) kuid tööd on veel teha ka peale liiklusele avamist. Eelprojektiga alustamisest on möödas 13 aastat, lõpetamisest 11. On see pikk või lühike aeg? Tulemuseks on liiklejate aja kokkuhoid Tallinna ja Tartu vahel aasta keskmiselt 5 minutit. On see pikk või lühike aeg? Proovime väikeste numbrite reeglit: keskmiselt 10000 inimest ööpäevas kasutab seda teelõiku, see teeb 50000 minutit, ehk 833 tundi ehk 34 rahvusliku päeva on iga päev lühem. Aasta peale kokku teeb see 12410 päeva kokkuhoidu. Kaks aastat tagasi postitasin objekti ülevaate ja sai kirjeldatud olulisi muudatusi . Siis ma hinnanguid ei andnud, kuid täna lõpptulemust nähes ei ole põhjust ennast tagasi hoida. Võõbu-Mäo lõik on ju veel ehituses ja see on võimalus teha veelgi