Kehv õpilane saadab tervisi

Eelmise, 2012 aasta liiklusohtlikkuse statistika näitab paranemist võrreldes üleeelmise aastaga, kuid parima 2010 aasta tasemele me veel ei küündinud. Nagu ka aasta tagasi kirjutasin, ei ole liiklusohutuse edendamisel lõpp-peatust, see on ja peab olema pidev töö, mis vajab visiooni. Kas paranemine on toimunud ametkondade töö tulemusena või tuleneb see lihtsalt sellest, et inimesi ja seega ka liiklejaid on jälle vähemaks jäänud? Asjaolu, et õnnetustes ei osalenud joobes juhid, võiks justkui järelevalvetöö saavutuseks lugeda? Samas saame me teada, et avariid ei juhtu ainult joobes juhtide tõttu. Meie liikluskeskkond on jätkuvalt ohtlik ka kainete liiklejate jaoks. Kui tehnoloogiline areng on aidanud motoristidel avariisid vältida ja kergemate tagajärgedega leppida, siis vähemkaitstud liiklejate - jalakäijate ja ratturite - jaoks ei ole midagi muutunud.
Aasta lõpus on ilmunud Teelehe uus topeltnumber 71-72, milles Urvekas kirjutab lk 37 teemal "Liiklusohutus või ohutu liiklemine" hästi ja õigesti:

On jõutud järeldusele, et ainuüksi liiklusreeglistik ehk siis kohustus anda teed (olles sõidukijuhi rollis) ja käituda ettevaatlikult (olles jalakäija rollis) ei taga automaatselt ohutut üle tee jõudmist seal, kuhu sõidutee ületamiseks ettenähtud koha tähistusena on püstitatud ülekäiguraja märk. Inimesed ei täida reegleid  sajaprotsendiliselt. Paraku üldlevinud arvamuse kohaselt jätab vaid liiklusmärgiga ja teekattele märgistatud sõidutee ületamise koht palju ruumi juhusteks, eksimusteks ja tahtlikuks ohtlikuks käitumiseks.

.. 

Liiklusõnnetuse toimumisel saab reeglina karistada juht, kes eksis, või jalakäija, kes ei täitnud liiklusreegleid, kuid pahatihti jääb tähelepanuta ülekäigukoha olemus ja olud, mis sellist käitumist või lihtsalt eksimist on soodustanud. Juhul kui minimaalsed projekteerimis- ja ehitusnormid on täidetud ning ülekäigurada tähistav märgistus paigas, ei kanna tee omanik mingisugust vastutust. Situatsioon ülekäigurajal jääb endiseks ja mõne aja pärast, kas siis samas või sellega analoogilises kohas, kas mingisugustest oludest johtuvalt või liikleja eksimusel, leiab aset uus õnnetus.

Jalakäijate ja ratturite olukorda oleks kõige lihtsam parandada linnades. Samas ajakirjas kirjutab Ilmar Pihlak Tallinna linna piirkiiruse vähendamise otsustamatusest (lk 45). Samas on selge, et pelgalt märkide paigaldamisega olukorda ei paranda.

Olukord lahendatud: kui ikka pidevalt samas kohas märgipost maha sõidetakse, siis tuleb märgipost teise kohta paigaldada! Edaspidi jääb vähemalt märk püsti :)

Sügisel läbisin liiklusohutuse audiitori koolituse (ametlikult on MKM ametnikud sellele määranud totaka ja teemast mööda nimetuse "Liikluse ohutustehnika ja õnnetuste analüüsimise koolituskursus"). Selle koolituse vastuolulisim osa oli teede ja liikluse alase õigusloome "tundmaõppimine". Kindlasti ma ei teadnud enne ega tea ka praegu nendest seadustest ja määrustest kinnisilmi kõike ning kõike seda jama, mis on kokku keeratud ei olegi mõtet endasse võtta, kui on soov terve mõistuse juurde jääda. Samuti ei ole mõtet seda kõike siin lahata, ma lihtsalt loodan ja täna natuke juba usun ka, et MKM parandab oma vead ise.
Tervitan siinkohal MKM teedeteenistuse juhti hr. Adamsoni ja kinnitan, et ma olen kehv õpilane. Ma ei lepi sellise arusaamisega, et tee projekteerijad ja liiklusohutuse audiitorid peavad lähtuma eeldusest, et kõik liiklejad igal ajal ja igas kohas täidavad kõiki reegleid, on terved ja kained, saavad liikluskeskkonnast adekvaatselt aru, jne. Sedasi võivad tõepoolest olukordadesse suhtuda juristid ja kohtunikud, sest nende asi on määrata süüdlane. Vahet pole, kas elusalt või surnult.
Tee projekteerija ja eriti liiklusohutuse audiitori ülesanne on ennetada olukordi, kus on vaja laipu lugeda ja süüdlasi määrata.