Miks me vaidlustasime Väo sõlme detailplaneeringu?

Väo sõlme uus skeem

Samal ajal, kui Maanteeamet tegeles Loo-Maardu rekonstrueeritud teelõigu vastuvõtmisega, oli Tallinna linnas avalikustamisel Väo liiklussõlme detailplaneering. See sõlm oli algselt osa Väo-Maardu teelõigu projektist (projekteerimist alustati 2003 aastal, projekt valmis 2005), kuid Väo sõlme paratamatu asukoht Tallinna linna haldusterritooriumil viis lõpuks projekti jagamiseni. Riigi ja kohaliku omavalitsuse koostöö kõige madalam vorm avaldub poliitiliste vastuseisude tõttu just Tallinnas. Kuigi planeerimisseadus ei nõua avaliku tee ehitamiseks detailplaneeringut (vaja on üldplaneeringuga kooskõlas tee-ehitusprojekti), kasutas linn oma õigust planeering algatada. Kuna see oli Tallinna linna soov, siis pidi linn detailplaneeringut ka ise rahastama. Mõnes mõttes oli planeeringu algatamisega leppimine Maanteeameti ja MKM poolt suur viga, sest mingit põhjust planeeringu algatamiseks ei olnud. Vastupidi, oli näha, et detailplaneeringu algatamine on kasulik ainult spekulantidele, kellel nagunii muud lootust kokku kraabitud maade realiseerimiseks ei olnud, kui riigile liiklussõlme jaoks müüa. Selge oli ka see, et ükski kokkulepe linnaga ajagraafiku osas nagunii vett ei pea ja riik andis juhtohjad täielikult käest ära. Pelgalt planeeringu algatamine võttis 2 aastat aega ja edasine menetlus veelgi kauem. Nüüd siis võeti planeering vastu ja suunati avalikustamisele. Paraku, paraku.. detailplaneeringus olev liiklussõlme tehniline lahendus erineb kardinaalselt ja eelkõige kvalitatiivselt Maanteeameti poolt tellitud ja põhjalikult uuritud projektlahendusest. Jah, Maanteeameti/COWI lahendus on suuremahuline ja kallis, kuid konkreetsel juhul igati asjakohane ning pika perspektiiviga. K-Projekti nn säästulahendus ei ole tegelikkuses oluliselt odavam ja teekasutajate jaoks on ta kallim, sest sujuvuse ja ohutuse poolest on kaks lahendust täiesti erinevatelt planeetidelt. Tõepoolest võtab uus skeem mõnevõrra vähem ruumi, kuid muutus selles kohas, mida keskkonnaeksperdid problemaatiliseks pidasid (Pirita jõe äärne Natura ala), on marginaalne. Samas võiks selle skeemiga leppida, kui K-projekt ei oleks töö käigus ära unustanud, mida ja kellele ta projekteerib, kes on tellija ja kes on lõppkasutaja.

Olukorra arusaadavaks tegemiseks toon sellise pisut utreeritud paralleeli. Oletame, et te soovite oma perele ehitada maja. Teil on sobiv krunt, millele vajate projekti. Pöördute tunnustatud arhitekti poole ja lepite kokku, et see maja saab olema teie perele, te ei taha kahepereelamut, ega ridamaja. Plaan on maja kütta tuule- ja päikeseenergiast. Arhitekt võtab ülesande vastu ja läheb siis teie tulevase naabri juurde. Kasutades reinkilgilikku väljendit, saab naabrimees teatava füüri laskmise eest endale teie maja külge keskküttega puukuuri uksega otse oma aeda. Arhitekt teeb kohaliku omavalitsuse abiga teile selgeks, et selline projektlahendus on ainuvõimalik, kui tahate ehitusluba saada. Kuna teil on projektiga kiire (müüsite juba korteri maha ja võtsite pangast laenu või saite struktuurifondist tähtajalist tuge), siis lepite sellega.

Ilmselt ei pea ma välja ütlema, kuidas sellist asja nimetatakse ja millised organid selliseid asju tegelikult uurima peaksid. Äripäev võttis kevadel selle teema üles, paraku ei ole see mõju avaldanud, sest planeering koos puukuuriga võeti vastu ja suunati avalikustamisele. Parts ei ole Äripäeva nõudmisele adekvaatselt reageerinud.

Muidugi on ka igal maaomanikul oma õigused ja ootused, mis ei ole mitte vähetähtsad, kuid planeerimise mõte on eelkõige avalike huvide kaitse erahuvide pealetungi eest, mitte vastupidi. Olerex ja ka teised tanklaketid peavad saama tanklaid ehitada, aga juurdepääsuga äritänavalt, mitte rahvusvaheliste maanteede liiklussõlmest.

Miks me siis koos mõttekaaslasega otsustasime esitada planeeringule vaide?

Oletame jällegi, et te olete arst ja te osalete 20nda augusti väljakul toimuval tasuta kontserdil. Ühel inimesel rahva hulgas hakkab halb, ajab suust verist vahtu välja. Kas te keerate pea kõrvale ja imetlete vanalinna kirikute torne või tõttate abivajajale appi? Arvatavasti on üldine aktsepteering, et arstil on hoolimata puhkehetkest moraalne kohustus appi minna. Kui ta seda ei teeks ja hiljem selgub, et ta oli kohapeal, siis tõenäoliselt tekitab see tõsiseid küsimusi tema kutseeetikast. Me oleme saanud insenerihariduse, kogemused ja praktilised teadmised, mis on küll meie omad, kuid me oleme need saanud suuresti tänu sellele ühiskonnale, kus me elame. Kõik inimesed ei ole arstid ega ka mitte insenerid. Nende lootused rajanevadki professionaalide eetilisel panusel.

Meil ei ole mitte midagi isiklikku Eesti kütusefirma vastu, on olemas isegi Olerexi kaardid ja kütusel ei ole ka midagi viga. Tegelikult on Olerexi mehed õpipoisid, kes lihtsalt teevad palju suuremate kettide trikke järgi.

Probleem on teises otsas, ehk poliitikute ja ametnike ridades, kes selliseid asju sündida lasevad või mine tea, ehk isegi tagant tõukavad. Silvergate on oluliselt suurem ja laiem probleem, kui anonüümse raha tassimine parteikontorisse. Oleks äärmiselt sinisilmne arvata, et keegi teeks ka avalikke sissemakseid pelgalt maailmavaatelistel kaalutlustel. Konkurents turul on kahtlemata karm ja ettevõtjad kasutavad eelise saamiseks ära kõik vahendid, mis neile kandikul ette tuuakse.

Anname endale aru, et see "mäng" käib väga kõrgel ja suurte panustega. Kõnealusest ristmikust vaid 250 km kaugusel idapool oleks sellises olukorras põhjust varjupaika otsida. Me usume, et siin riigis on veel võimalik otsustusprotsessides avalikku survet osutada, kuigi väga ei looda, et sellel mingit reaalset mõju oleks.

Head Eesti vabariigi taasiseseisvumise aastapäeva!