Otse põhisisu juurde

Kuidas mina?

Kuidas mina volbril käisin?

Alustasin postkontorist, kuhu oli saabunud pakike Amazonist. Sain kätte Daniel Sperlingu ja Deborah Gordoni raamatu Two Billion Cars Driving Toward Sustainability, kust loodan leida huvitavaid fakte ja vastuseid küsimusele, kuidas on võimalik  panna kogu maailma rahvas sõitma neljal rattal nii, et me kõik sealjuures ka ellu jääme. Seejärel rattale ja Tartu poole uhama. Peale aastast pausi siis jälle Tartus volbril. Viimati sadas lund, seekord täitsa mõnus kevad. Pikemalt detailidel peatumata viskusin peale Ska faktorit kuskile madratsile, sest keegi oli välja mõelnud mõttetalgud.

Kuidas mina Mõttetalgutel käisin?
Talgud oli võimalus ühendada meeldiv kasulikuga ja vastupidi. Meeldiva hulka kuulus ka volber. Neli tundi und oli seekord piisav. Kõik, kes enne ja pärast talguid on talgute mõtet iseeneses kritiseerinud, jäid seekord sellest lihtsalt ilma, on lollid ja kadedad. Mul ei ole kombeks kõrvale jääda ja siis poriseda. Ma võtan osa ja porisen. Sest porisemisest tähtsam on osavõtt. Kui Mihkel Mutt arvas, et 1/10 eestlastest osales talgutel, siis ta ilmselt mõtles neid eestlasi, kes on üleüldse mõtlemisvõimelised.
Seekord siiski poriseda ei saanud. Meeleolu oli positiivne, kõik rääkisid asjast ja enam-vähem suudeti ka teemas püsida. Mind huvitas, milline on parem liiklus lisaks sellele, et ta parempoolne on, sestap valisin teemakohase mõttekoja.

Kuidas mina küsimuse esitasin?
Talgujuht selgitas rutiini ja seepeale pidid kõik mõtlema küsimusi. Mina mõtlesin ka ja mõtlesin, et olen positiivne: Kuidas motiveerida liiklejaid mõistliku(ma)lt liiklema?
Seejärel hääletati küsimusi, ehk anti kleepsudega toetuspunkte. Enim toetust kogunud küsimused võeti arutluse alla.

Kuidas mina talgul mõtlesin?
Minu küsimus oli kas liiga lihtne või liiga keeruline, et punkte koguda. Esimese küsimusena arutlesime, kuidas vähendada ummikuid? Kahjuks ei olnud ma veel jõudnud tarka raamatut lugeda. Kokkuvõtteks ei olnudki meie peamine väljund teede ehitamine, vaid targemate valikute tegemine. Praegu ma siis istun Tartu-Tallinn bussis ja see on võimalus seda mõttetut teksti siia kirjutada, mida keegi ei loe. Kui juhtrauda käes ei ole, siis mida teha kätega?
Teise teemana arutasime, kuidas parandada jalgratturite ohutust? Häid mõtteid oli palju, ei hakka neid siia kirjutama, sest kõik on protokollitud nagunii. Peamine on ikka see, et kiiver pähe, kui vaja, siis paruka võib kiivri peale panna.

Kuidas see kõik lõppes?
Positiivselt, ilm oli ilus ja Rotalia aiast kostis veel suisa elavat muusikat. Jättes jällegi vahele mõned kontekstivälised detailid - hüppasin rattale, tegin ringi Viljandi kaudu, et tee peal kontrollida olukorda Rannu-Jõesuu sillal.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Tiskre turbo

Turbo-ringristmikud on hollandlaste leiutis, mida me oleme hakanud ka Eestis kasutusele võtma.   Guugeldades leiate väga palju näiteid maailmast , kuidas turboringid peaksid välja nägema. Turbo-ringristmiku mõte on selles, et igalt ringristmiku rajalt saab liikuda ainult selleks ettenähtud suundades ja sõiduraja vahetamine ringil ei ole ette nähtud ega ka füüsiliste tõkete tõttu ka võimalik. Samuti ei ole võimalik turboringil jääda pulmarongiga keerutama ja linna ummistama, mis Taaralinnas üsna populaarne tegevus on. Kõige esimene ja suhteliselt hästi õnnestunud lahendus on näiteks Tartus Annelinnas Sõpruse ringristmik , kuid sellel puuduvad raja vahetamise tõkked. Turboringe on tehtud veel mitmele poole, näiteks Tondi tänava ja Linnu tee ristmikule. Paljudel juhtudel on eksitud geomeetria joonistamisega, mistõttu liiklemine ringil ei toimu nii, nagu ideaalis peaks. Raja vahetamine ise ei olekski probleem, aga probleem on kiire ringile peale sõit ja sisemise raja "lõikamine"

Kose-Võõbu | Sõida ja naudi

Täna on see päev, kui avati liiklus uuel Kose-Võõbu teelõigul. Maanteid ikka ehitatakse, aga ammu ei ole Eestis ehitatud päris uut teed neitsilikku maastikku, kus inimasustus on minimaalne. Kolmeaastase ehitamise järel võiks ka ehitaja pisut puhkekohta testida :) kuid tööd on veel teha ka peale liiklusele avamist. Eelprojektiga alustamisest on möödas 13 aastat, lõpetamisest 11. On see pikk või lühike aeg? Tulemuseks on liiklejate aja kokkuhoid Tallinna ja Tartu vahel aasta keskmiselt 5 minutit. On see pikk või lühike aeg? Proovime väikeste numbrite reeglit: keskmiselt 10000 inimest ööpäevas kasutab seda teelõiku, see teeb 50000 minutit, ehk 833 tundi ehk 34 rahvusliku päeva on iga päev lühem. Aasta peale kokku teeb see 12410 päeva kokkuhoidu. Kaks aastat tagasi postitasin objekti ülevaate ja sai kirjeldatud olulisi muudatusi . Siis ma hinnanguid ei andnud, kuid täna lõpptulemust nähes ei ole põhjust ennast tagasi hoida. Võõbu-Mäo lõik on ju veel ehituses ja see on võimalus teha veelgi