Selle artikli kirjutasin ma 2018 aasta kevadel. Ei teagi miks ta tookord avaldamata jäi, aga tänaste uudiste valguses võiksin sama teksti uuesti kirjutada, sest kunagi minu poolt ennustatud 15 miljardit on ka lõhki. Võrreldes 2018 aastaga on muutunud see, et maanteede hoiu raha on kärbitud pea 3 korda väiksemaks, elektriautod on populaarsed ja kehtestatakse automaks, samal ajal raudteedel puudub tulu ja selle ülalpidamist toetatakse üle 30 miljoniga aastas. Riik on küll näiliselt õhuke, aga praeguseks on RBE aastased palgakulud kasvanud juba 10 miljonini ja kasvavad hooogsalt edasi. Projekti aus koordinaator küll enam projekti ei koordineeri. Kui nüüd peaks uuesti tulevikku ennustama, siis .. ah, parem mitte. Tule võrklaev appi! --- Võrreldes ühte õuna korvitäie kartulitega ning esitades ainult meelepärast infot saab maalida pildi meie tulevase söögiisu rahuldamiseks sobiva ühe mahetoodetud õunaga pestitsiididega mürgitatud mädanevate kartulite asemel. Rail Baltica projektikoordi
Tartu linnal on nõuka-ajast nuhtluseks kaelas Sõpruse nimeline sild, mis sisuliselt tegi võimalikuks Annelinna elamurajooni ehitamise, kuid mis on ilmatu pirakas (400m pikk ja 20m lai) ja kehva kvaliteediga talasild. Pärast tehnikumi lõppu töötasin Projekteerimisinstituudi Eesti Projekt 5 osakonnas ja ühe tööna sain ma joonistada variante, kuidas Sõpruse sillalt jätkata 4-rajalist prospekti läbi Karlova. Nagu teame, siis Sõpruse sild on täna ühendatud kahe "tuhara" abil Turu tänavaga ja nende tuharate vahelt saab ka Karlova kitsastele elutänavatele, mida ka läbisõiduna kasutatakse (irooniliselt sümboolne!). See harjutus oli suht vägivalgne pliiatsi ja kustukummi piinamine, et selgeks teha, kas sotsialismi viljastuvates tingimustes lateraalne kahju oleks majade lammutamisel väiksem paremal või vasemal pool Õnne tänavat. Õnneks läks nii, et Eesti sai vabaks ja Õnne tänavale jäid kõik majad alles. Nüüd (35 aastat hiljem) on Tartu linnavalitsus ette valmistanud projekti Sõpruse s