wips

Täna on see päev, kui avati liiklus uuel Kose-Võõbu teelõigul. Maanteid ikka ehitatakse, aga ammu ei ole Eestis ehitatud päris uut teed neitsilikku maastikku, kus inimasustus on minimaalne. Kolmeaastase ehitamise järel võiks ka ehitaja pisut puhkekohta testida :) kuid tööd on veel teha ka peale liiklusele avamist. Eelprojektiga alustamisest on möödas 13 aastat, lõpetamisest 11. On see pikk või lühike aeg? Tulemuseks on liiklejate aja kokkuhoid Tallinna ja Tartu vahel aasta keskmiselt 5 minutit. On see pikk või lühike aeg? Proovime väikeste numbrite reeglit: keskmiselt 10000 inimest ööpäevas kasutab seda teelõiku, see teeb 50000 minutit, ehk 833 tundi ehk 34 rahvusliku päeva on iga päev lühem. Aasta peale kokku teeb see 12410 päeva kokkuhoidu. Kaks aastat tagasi postitasin objekti ülevaate ja sai kirjeldatud olulisi muudatusi . Siis ma hinnanguid ei andnud, kuid täna lõpptulemust nähes ei ole põhjust ennast tagasi hoida. Võõbu-Mäo lõik on ju veel ehituses ja see on võimalus teha veelgi

Üks levinud viktoriiniküsimusi puudutab suurima sildade arvuga Eesti linna. Õige vastus ei ole Tartu ega kaugeltki mitte Pärnu vaid Põltsamaa, kus on 17 silda. Kuid valdadest pürgib suurima sildade arvuga omavalitsuse tiitli poole ka Saue vald. Eriti Laagri ümbruses on Pääsküla jõele kerkinud uusi sildu, siin on ka uusi tunneleid ja viadukte. Tunnelitest olen olnud sunnitud siin juba sõna võtma , nüüd on kord sildade käes. Mõtlesin, et niisama puusalt ei tulista. Prooviks nii, et vaatame mis on tehtud ja pakume visiooni, kuidas oleks võinud teha (demonstreerides oma kehva joonistusoskust). Nendel rajatistel on erinevad tellijad, seega ei ole nad ühe konkreetse tellija nägu, pigem meie riigi ja ühiskonna nägu. Kui vaesus on elustiil, siis odavus on kulukas ja eemaletõukav mõtteviis, mis hankekriteeriumina peaks olema üheselt keelatud. Ma ei hakka ka esile tooma autoreid. Meie inseneride kutse-eetika ja professionaalsus kipub jääma alla tellijate kitsarinnalisusele, pelgalt heast tahtes

Balti jaam ehk lõpppeatus Tallinn on tupik, mis oluliselt piirab jaama läbilaskvust. Et rongide sõidugraafikuid parandada, on EVR ehitamas ühte lisarööpapaari koos Paldiski maantee viadukti laiendusega ( hange on siin ) ning kavandamas ka perroonide lisamist ( hange on siin ). Probleem tupikuga on see, et kui üks rong istub jaamas, siis ei saa ta enne väljuda, kui teine on sisenenud ja vastupidi. Läbisõiduga jaamades seda probleemi ei ole, metroodes sõidavad rongid ka 1 minutilise intervalliga - vastutulevat rongi ei ole vaja karta. Rongid seisavad ainult depoos, mis ei ole linna keskuses, mitte jaamades. Linnaehituslikult on sellised tupikjaamad ka tõsine probleem, sest parkivad rongid ja perroonid võtavad tohutult ruumi ning nendest on keeruline üle ja mööda pääseda. Eesti raudtee juhtkond on seisukohal, et raudteest üle- ja läbipääsude tegemine on linna, mitte raudtee mure. Nii on nad Paldiski maantee viadukti kõrvale joonistanud perspektiivse jalakäijate ja ratturite läbipääsu, kui