wips

Eesti on maasturite maa. Mehe au ja uhkus on neljaveoline, merevaatega. Eriline mood paistab olevat beibede varustamine länkkaritega. Eks ta peamiselt eneseupitamise haigus ole, mille ettekäändeks tuuakse ohutust. Valdavalt on see jällegi seotud egoistliku suhtumisega: ma istun kõrgemal ja mul on parem ülevaade toimuvast. Arvatakse ka, et kokkupõrke korral on suuremas autos turvalisem. Kuidas on lood tegelikult? Esiteks on suuremal autol suurem mass ja seeläbi ka samal kiirusel suurem kineetiline energia võrreldes väiksema massiga autodega. See tähendab pikemat pidurdusmaad, aga ka suuremat löögienergiat kokkupõrkel mistahes takistusega. Seega ka kurvemaid tagajärgi autos olijale. Kurvem on aga see, et suurem auto on ohtlikum eelkõige teistele liiklejatele. Eriti jalakäijatele. Eelmisel aastal suutis üks liiklusmõrvar korraga ülekäigurajal tappa kaks naisterahvast. Lisaks vähesele mõistusele aitas sellisele saavutusele kaasa kiirus ja mass. Mõneks ajaks tagavad meie turvalisust Rootsi

Tsiteerin Riigikohtu otsust 16 jaanuarist 2007 : Kohaliku omavalitsuse üheks oluliseks eesmärgiks on kohalike elanike jaoks täisväärtusliku elukeskkonna loomine nende igapäevaseks elutegevuseks vajalike avalikult kasutatavate hüvede näol. Avalikuks huviks on, et uued arenduspiirkonnad omaksid ühendusteid ja vajalikke kommunikatsioone, heakorda ja tingimusi ohutuks liiklemiseks, et oleks tagatud terviklik ruumiline areng, keskkonnakaitse ja elanike ohutus. Nende sõnade taga on eikeegimuukui Õiguskantsler hr. Allar Jõks.

Arhitektide liidu korraldatud konverents " Riik ja arhitektuur " on tekitanud mõningast järelkaja meedias, kuid siiski üllatavalt vähest. Mina oma nägemust teemast kommertslehtedesse toppima ei hakka ja lalisen siin omaette. Konverentsi teema ja probleemipüstitus oli igati asjakohane, kuid ma ei ole kindel, et kõik esinejad üldse sellele pihta said. Nagu Ülar Margi ettekandest nähtus, on ju ikka nii, et vaatame sama pilti, aga näeme erinevaid asju. Mida mina siis näen? Esiteks näen seda, et Eesti riik on laisk ja näilise demokraatia sildi all on kõikvõimalikud küsimused antud kohalike omavalitsuste lahendada mõtlemata sellele, kas kohalikul omavalitsusel on olemas ressursid või vähemalt võimalused nende ressursside hankimiseks, mis on vajalikud kõigi nende küsimuste lahendamiseks. Ja elu näitab, et neid ressursse ei ole kuskil. Eelkõige räägime siin inimressursist ja mitte ainult arhitektidest, mis teeb muret Ülarile. Samavõrd tõsine on olukord ka ehitus-, kommunaal- ja teede

Kuigi hetkel Hüüru küla teema on nagu vaibunud, siis ei ole see kindlasti lõplikult raugenud. Vähemalt mitte enne seda, kui Maanteeamet on projekti ühel või teisel kujul kinnitanud ja üks või teine küla selle otsuse vaidlustanud. Oli üks revidentide saade, kus seda teemat käsitleti. Saatejuht esitles teemat umbes nii, et vastuseis infrastruktuuriprojektidele on midagi eestlaslikku. Noh, nii mõnigi tahab väga uskuda oma peakuju erilisust. Ja kui keegi üldse eriline on, siis eestlased kindlasti, vähemasti enda arvates. Kui guugeldada märksõna Interactive landscape infrastructure , siis leiate muuhulgas infot mingite maastikukujunduse tarkvarade kohta, aga samas ka hulganisti artikleid teemal, kuidas inimesi kaasata projektide arutelusse tehnoloogiliste vahendite abil. Täpsemalt on tegemist metoodikaga, kus GIS tööriistad seotakse Interneti foorumiga või ka lihtsalt kommentaarikeskusega. Sisuliselt on tegemist veebipõhise aeg-ruumilise kaardi või mudeliga, millel on võimalik vaadelda proj

Olen kuulnud nurinaid, et minu blogis on tekkinud pikk paus ja olen justkui lugejaid alt vedanud. Kas mõtted otsas? Oma arvamust enam ei olegi? Selle peale sobib minu üheneljandikulist Saaremaa päritolu arvestades lugu Saaremaa poisist, kes ei rääkinud sõnakestki. Saanud juba 5 aastat vanaks, aga ikka vait kui sukk. Aga siis, kui isaga metsatöödel puu isale pähe langema hakanud, hüüdnud poiss: "Isa, hoia alt!". Noh, isa hüpanudki kõrvale, aga ehmatus hoopis sellest, et miks poiss siis ennemini suud ei pruukinud. "Ah, ei old midagi öelda". No ma arvan, et mul veel ikke on midagi öelda ja mitu juttu on tekkimas ühekorraga, nad ei ole veel valmis.. Seniks ma näitan teile mõned pildid.. Septembris sattusin Barcelona äärelinnas ühele mõttetule sillale, mille on projekteerinud Santiago Calatrava. See on Barcelonas ainus tema projekteeritud sild ja kuigi mõttetus kohas, on Lexuse reklaamides kasutatud just seda silda. Tegelikult sooviti reklaami ülesvõtted teha Smuuli viad