wips

Ma pole üldse koomiksite fänn ja peale pesakonna ei ole ma ühtegi koomiksit viitsinud regulaarselt lugeda. Ok, vares ja kosmosemutid on ka cool. Küll olen arhitektuuriasjaarmastaja ja seetõttu pidin ma arhitektuurimaailma komeedi, Taani arhitekti Bjarke Ingelsi raamatu endale hankima. Muidugi huvitasid mind selles raamatus pildid, aga üsna pea avastasin ennast siiski lugemas ja osadel lehekülgedel muutusid pildid väheoluliseks. Arhikoomiksina vormistatud raamat annab ülevaate BIGroup i poolt esimese kümne aastaga loodud säravamatest projektidest. Wow. Mulle meeldib täiega see, kuidas BIG vaatab igat ülesannet sõltumata selle suurusest, kui linnaruumi terviklikku osa. Täiega raamidest väljas, täiega innovatsioon. Insenerina peaksin ma sageli tõmbama käsipidurit. Kuidas need ... hooned .. püsti peaks seisma? Minusuguse maailmaparandaja jaoks on nauditav, kuidas Bjarke oma arendajatest kliente mõnitab. Raha on igal pool ühesugune ja selle omanikud samuti. Ka on raamatus päevapoliitilis

Tartu linnas viimati valminud Vabadussilla eest tõsteti ära professorite Johannes Aare ja Valdek Kulbachi projekteeritud Laia tänava jalakäijate sild, mida rahvasuus ka raudsillaks kutsuti . Nüüd on see sild kaks suve lõsutanud Oa tänava ääres ja ootab oma saatust. Kuuldavasti on kaalutud teist isegi vanarauaks müüa, aga tegelikult on ju suhteliselt uuel konstruktsioonil (ehitatud 1993!) sillana palju enam väärtust. Jalakäijate sildu võiks ju olla palju rohkem, kui neid täna on. Tartus ongi üle Emajõe ainult kaks jalakäijate silda, autodele on neid võimalusi 2 korda rohkem. Raudsild paiknes Laia tänava otsas, kus Emajõe säng on Tartus kitsaim, natuke üle 60 meetri. Kuna sild oli pisut nurga all, siis puhas ava pikkus oli tal ca 65 meetrit. Selle silla puhul on põnev see, et üheavalise saleda konstruktsiooni saavutamiseks peitsid professorid kaldasammaste sisse vastuankrud. Tänu suurele saledusele oli silla ületamine ka omamoodi elevust tekitav, sest silla sai küllalt kergelt ka õõtsum