Tallinna linnas koinitakse inimesi täiega, kui neil peaks olema vajadus oma asjatoimetusi autoga ajada. Iseenesest oleks ju tore, kui autostumise piiramine toimuks alternatiivseid võimalusi pakkudes, kuid tegelikkus on teine. Ühistransporti tõmmatakse koomale samamoodi, nagu parkimiskohti. Üks meeldiv tagajärg sellel kõigel on: linnapilti on tekkinud jalgratturid. Jalgratturitel aga pole oma kaherattalist kuhugile kinnitada ja kui ühtegi vaba vihmaveetoru või laternaposti enam pole, siis tuleb ta tuppa kaasa võtta. Sattusin juhuslikult lugema Tallinna linna parkimise korralduse arengukava aastateks 2006-2014 . Tegemist on tüüpilise sisutühja dokumendiga: tuleks, peaks, oleks tädil rattad, siis.. Mitte ühtegi mõõdetavat eesmärki, lihtsalt umbluu. Otsisin esimesena peatükki suurürituste parkimiskorralduse kohta, millega seoses on mul eelmisest aastast veel mõne mehega arved klaarimata. Jällegi ei ole seal midagi konkreetset: peaks, tuleks, oleks.. Siis aga sattusin peatükile "5.7 Pu...
kust küll kõik need lapsed autod tulevad?