wips

Mõtelesin, et on terve hulk mõtelusi, mida ma ei oskagi teisiti kirja panna, kui järjejutuna. Kui ma nendel mõtelustel ühisnimetajat püüdisn leida, siis jõudsingi sellise pealkirjani. See ei kõla just hästi. Tõsiasjad ei kõla sageli kuigi hästi. Mõned päevad tagasi avaldas Maailma Looduse Fond ülevaate "Elav planeet". Sellest selgub, et Eesti ökoloogiline jalajälg ühe elaniku kohta on maailma üheksas. Muidugi on absoluutnumbrites eestlaste mõju olematu, õnneks on meid nii vähe. Meie tulevik siin maamunal sõltub peamiselt suurriikide ja -rahvaste suhtumisest ressurssidesse, kuid meil ei ole õigust nõuda teistelt seda, milleks me ise võimelised ei ole või mida me oluliseks ei pea. Kui suure osa meie ökoloogilisest jalajäljest moodustab fossiilsetel taastumatutel kütustel põhinev energia, siis on see otseselt seotud sellega, kus ja kuidas me energiat tarbime. Selle aasta algusest jõustus Ehitusseaduse täiendus, mis nõuab hoonete projektidelt energiatõhusese arvutusi. Direktiivi

No ei anna rahu see Tartlaste ristipulk, mis mitte valmis ei taha saada . Kas siis keegi ei öelnud, et üheksa korda mööda, üks kord pihta? Pealtnäha lihtsa kaarsillakese ehitamise teeb keeruliseks toeka pinnase puudumine. Vene insenerid on lähtunud sissekujunenud loogikast, et sillal on kummalgi kaldal vundament ja sinna kanduvad jõud tuleb seal ka vastu võtta. Kuigi kaar on päris suure tõusuga, on horisontaalreaktsioon sammastes tohutu. Tulemuseks on lugematu arv vaiu.. kui just ei võta aega järele mõtlemiseks. Tavaliselt insenerid sellistes oludes ilma tõmbita kaart ei ehita. Antud arhitektuurse lahenduse puhul aga pole tõmbi kuhugile pista! Või siiski on? Kas on keegi öelnud, et tõmb peab siis nähtaval olema? Täna on üsna tavaline tehnovõrkude/torustike rajamine nn suletud meetodil ehk "muttimise" teel. Kui sambad allpool jõe põhja omavahel tõmbiga ühendada, on sammastele vajalik ainult paar vaia, et vastu võtta vertikaalkoormust. Voila! Paarkümmend milli nagu jõest leitud

Heade mõtete linnas on üks kanal nimega Anne. Annet ehk talenti on heade mõtete linnal vaja. Vaja selleks, et sõudjad saaksid sõuda. Rahvusvahelistele nõuetele vastava sõudekanali veesilma mõõdud on 108x2150m. Nõukogude ajal Eesti sõudjate peades tekkima hakanud 110m laiune unistus rahvusvahelistest võistlustest nulliti Moskva poolt. Selleks oli superhea lahendus anda linnale raha silla ehitamiseks, tingimusel, et sillasambad kanalisse satuvad! Tehtud! Täna kavandab Tartu linn üldplaneeringuga uut sõudekanalit vanast kanalist kagusse, Emajõe luhale. Teades, et seal on Natura 2000 alad, tähtsad lindude pesitsuspaigad ja palju muud, on selge, et see on surnuna sündinud plaan. Samal ajal käib aktiivselt oleva kanali kinniajamine eesmärgiga rajada ümber kanali kergliiklustee . Mina olen kergliiklusteede fänn, aga selline tegutsemine näitab küll talentide visioonipuudust.. Kui Tartu linn tõsiselt soovib sõudekanali rajada, siis on see võimalik oleva Anne kanali pikendamise näol. Selleks on