wips

Mulle meeldib Soomes käia, käin seal üsna tihti. Olen harjunud soomlastega, kes ei ole mitte kõik ühesugused laevadel ja Tallinna Vanalinnas lällavad odava napsu austajad. Esimest korda käisin või pigem olin Soomes tervelt 3 kuud 1994 aastal. See oli abiks kogemus. Elades ja nähes, kuidas elavad soomlased, oli võimalus tutvuda juba tol ajal nende arusaamisega mõnusast elukeskkonnast. Väikesed või pigem mõõdukad eramajad looklevate elutänavate ääres, igati terviklik infrastruktuur, teenused, jne. Liigeldes igapäevaselt jalgrattaga, aga tööasjus ka autoga ei leidnud ma midagi vastumeelset. Asuntomessut on kogemus, mis mul seni puudus. 32 aastat tagasi toimus sellise nimega sündmus esmakordselt Hämeenlinnas. Nüüd siis jälle samas kohas . Vahepeal on mess toimunud igal aastal erinevates linnades. Selle suve lühikese puhkuse üks eesmärke oli seni puudunud kogemuse saamine. Soovitan inimestele, kellel maja hankimine plaanis, kindlasti käia sellisel sündmusel. Kui ei jõua sel aastal Hämeenlin...

Eestis on hea vene tava (loe: normi) kohaselt sõiduraja laiuseks olnud 3,75, seda nii linnas kui maanteedel. Praegu kehtiva normi kohaselt on madalama kategooria teedel (III ja madalam) sõiduraja laiuseks 3,5 ja vähem meetrit. Siiski tavatsetakse ka III kategooria teedel markeerida sõiduraja 3,75m. Miks? Tean küll, aga jätan seekord enda teada. Mujal on 3,75m kasutusel ainult kiirteedel. Linnades on normaalsed raja laiused 2,75..3,5m, maanteedel 3,5m. Kuidas on aga õnnetustega? Vahe on 2 kuni 4 korda meie kahjuks. Tallinna linnas hukkus 2006 aastal 20 inimest, Helsingis 13. Summaarsete numbritega on vahekord sarnane. Sama lugu on teepeenardega. Sovjetliku maailmakorralduse aluseks oli põllumajandus ja militarism. Seetõttu tuli tee ehitada laiem, et peenralt lisa võttes saaks kombainid ja tankid vabalt ka maanteel liikuda. Täna kasutavad seda lisavõimalust rullnokad. Mida laiem on tee, seda kauem võtavad aega kõikvõimalikud manöövrid, seda nii sõidukitele, kui ka jalakäijatele. Näiteks...

Hommikul ärgates ei mõtle keegi meist nii, et täna on ilus päev (olgu või reede ja 13), täna ma koju ei tule, sest kavas on osalemine liiklusõnnetuses, seejärel pikem puhkus haiglas või sootuks Pärnamäel . Lehest aga loeme, et keegi sõitis vastu puud või jalakäijat, nii ja nii mitu hukkunut ja vigastatut, jne. Kas see oligi nende plaan? On üsna kindel, et liiklejate hulgas on ka täiesti konkreetseid enesetapjaid, kes eelistavad puukoore lõhkumist köiele või tornmaja katuselt alla hüppamisele. Seda oleks hea tahtmise korral võimalik ka välja selgitada, puht statistilistel eesmärkidel paraku selle peale ressursse ei kulutata. Seega statistika selle koha pealt valetab, me ei tea, kui palju õnnetustest on õnnetused. Liiklus ei ole ohutu, ei ole kunagi olnud ega saagi olema. Selge, et mootorite tulekuga on liiklus muutunud järsult ohutumaks, kuid õnnetusi juhtus ka enne mootorite tulekut. On inimesi jäänud hobuvankrite ja saanide alla. Eestis on näiliselt olukord liikluses pikka aega parane...

Passinud konstaablihärra sinivalge masinaga põõsas, kui kuumusest virvendava asfaldi taustal olla vaevu liikumas üht plekist kookonit nähe. Tõstnud siis saua horisontaalasendis õla kõrgusele ja saanudki liikurmasin pidama. Sees istunud neli kaamet prouat. "Konstaabel see-ja-see, Teie dokumendid, palun!" Ulatanud proua vajalised paberid. "Vabandage, miks te siin maanteel nii aeglaselt sõidate ja liiklust takistate?" "Aga märgi peal oli ju kirjas 20" "Hmm, see on ju tee number, mitte lubatud kiirus" "?!?,!" "Aga miks te siis nii kaamed olete, juhtus midagi või?" "Eeee, sedant et,.. me tulime just maanteelt, mille number oli 200"

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas .. Olga pealagi, lühidalt.. otsustasin oma blogi avada, sest vahel on tunne, et tahaks midagi öelda. Niisama akent lahti teha ja karjuda.. ei ole vist mõtet. Hoiatan ette, et kui ma kirjutan, siis valdavalt professionaalsest kretinismist.