Eelmise, 2012 aasta liiklusohtlikkuse statistika näitab paranemist võrreldes üleeelmise aastaga, kuid parima 2010 aasta tasemele me veel ei küündinud. Nagu ka aasta tagasi kirjutasin , ei ole liiklusohutuse edendamisel lõpp-peatust, see on ja peab olema pidev töö, mis vajab visiooni. Kas paranemine on toimunud ametkondade töö tulemusena või tuleneb see lihtsalt sellest, et inimesi ja seega ka liiklejaid on jälle vähemaks jäänud? Asjaolu, et õnnetustes ei osalenud joobes juhid, võiks justkui järelevalvetöö saavutuseks lugeda? Samas saame me teada, et avariid ei juhtu ainult joobes juhtide tõttu. Meie liikluskeskkond on jätkuvalt ohtlik ka kainete liiklejate jaoks. Kui tehnoloogiline areng on aidanud motoristidel avariisid vältida ja kergemate tagajärgedega leppida, siis vähemkaitstud liiklejate - jalakäijate ja ratturite - jaoks ei ole midagi muutunud. Aasta lõpus on ilmunud Teelehe uus topeltnumber 71-72, milles Urvekas kirjutab lk 37 teemal "Liiklusohutus või ohutu liiklemine
kust küll kõik need lapsed autod tulevad?