Kirjutasin eelmise aasta lõpul ajakirjas Ehitaja artikli riigihangete teemal. Riigihangete teemat olen ka siin blogis varasemalt käsitlenud. Nüüd siis roosa lehe kord . Viimasel ajal on ehitusvaldkonnas teema vägagi aktuaalne. Tavapärane on, et probleemist hakatakse kõva häälega ja valesti rääkima siis, kui selle tagajärjed ilmselgelt avalduvad. Lisaks sellele, et kokku hakkavad kukkuma ehitised , kukuvad ära ka ehitajad . Probleem aga pole tekkinud üleöö ja sellel ei ole ka masuga midagi pistmist. Riigihangete probleemistik on mitmetahuline ja üldse mitte lihtne. Selle põhjused ulatuvad meie minevikku - pikka aega kontrollimehhanismidele toetunud ühiskonnas elanud ei oska teisiti olla, kui eeldada, et kõik (ametnikud) on pätid, kaabakad ja päevavargad. Mõtteviis, et me ajame kõik ühist asja partneritena, on ikka veel võõras. Pidevalt on meie vahel piirid - teie ja meie. Olgu need siis haldusterritoriaalsed piirid või avalikku sektorit erasektorist eraldav rindejoon. Keegi ei näe ega t
kust küll kõik need lapsed autod tulevad?