wips

Elu on näidanud, et on kahe ameti esindajad, kes räägivad kole palju, aga peamiselt asjadest, millest nad mitte midagi ei tea- need on kinnisvaramaaklerid ja ajakirjanikud. Eesti Meedia juhatuse liige kodanik Meelis Luht kirjutab Postimehes : .. Meie poliitika alustala on see, et kama kaks, mida teine erakond ütleb, igal juhul oleme vastu. Olgu see siis valitsuse sees või väljaspool. Me oleme parajas ummikus ja praegusi olusid ilmestab värskelt avatud Eesti pikim jalakäijate sild Vaidas, mis viib ei kuhugi. Aga keegi on otsustanud, et sild tuleb ehitada, maksu mis maksab, mis siis sellest, et see ühendab asulat ei millegagi. Maksumaksjal jääb vaid käsi laiutada ja ametnik ei vastuta kuidagi. Vaida-Aruvalla teelõigu projekti alustati 2004 aasta alguses ja see oli minu Maanteeametis oleku aja esimeni tõsiseid projekte. Projekti koostamine võttis aega ligi kaks aastat. Kuigi sellel teelõigul oli juba varemalt 4 sõidurada, näitas statistika, et ohutust ei ole. Peamiseks kannatajaks jalak

Aktsioonid on toredad. Näiteks autovaba päeva aktsioon. Selle aktsiooniga ainult tõestatakse seda, et meil puudub mõistuspärane ühistransport, puuduvad mõistuspärased kergliiklusteed, puudub võimalus oma jalgratast kuhugi mõistuspäraselt ja jätkusuutlikult kinnitada, jne. Mina kasutasin ilusa ja sooja ilma antud võimalust sõita tööle mootorrattaga. Minu panus linnakeskkonna parendamisse seega ei ole märkimist väärt. Kuulates kolleegide juttu, selgub, et bussid/trollid olid täpselt samas graafikus ja samapalju inimesi tuubil täis, kui igal teisel päeval, et mul ei olnud mõtet neid sinna ahistama minna. Muidugi võinuks ma ka jalgrattaga tööle tulla, kuid eilsest on kube veel hell . Rattamaraton on tore asi, tuhanded inimesed võitlevad eelkõige iseendaga looduse rüpes. Tähtis on ennast võita ja osaleda. Selgus, et ma olen täiesti võidetav! Sellistel rahvaspordiüritustel on paraku ka tõsine keskkonnamõju. Sõidetakse sinna ju kokku autodega, vaid vähesed kasutavad võimalust Tartust spetsiaa

Leidsin arhiivist pildi ühest Londonis käigust. Inglismaa on liiklusohutuses juhtivaid riike. Mõeldakse igas asjas pisut kaugemale, kui meil harjunud ollakse. Londonis on eranditult kõik bussiootepaviljonid keeratud seljaga vastu sõiduteed. Miks? Esiteks välistab see võimaluse, et paviljonist keegi ootamatult püsti tõuseb ja teele jookseb, olgu see siis põhjusega või mitte. Teiseks ei pea sundima piki kõnniteed liikuvaid jalakäijaid käima mööda sõidutee äärt ning kolmandaks ei ole ka bussi peale minejate ja möödujate vahel konflikti, nad lihtsalt ei sega teineteist. Jälle natuke vähem stressi ja rohkem ohutust. Meie tingimustes oleks sellisel lahendusel veel üks lisaväärtus - bussi ootajal ei ole ohtu, et möödasõitvad autod talle pori ja pläga pritsivad! Siin on aga üks välistav asjaolu - sellise lahenduse puhul ei saa ju bussipaviljoni seinu reklaampindadena kasutada, sest siis ei näeks saabuvat bussi! Kui ei saa reklaami müüa, siis ei ole ka raha paviljoni jaoks ja seega on tegemist

Tallinnas on küll tehtud jalgrattateid. Eriti torkavad need silma Pirita kandis, kus hakkab tekkima juba jalgrattateede võrgustik. Teed on laiad, looklevad ja mõnusad. Mujal asjad nii roosilised ei ole. Siin üks viimase aja pärlitest Nõmme linnaosas Veskimöldre elamurajoonis. See on siis jalakäijate/bussisõitjate jõudemonstratsioon.