Otse põhisisu juurde

Keskväljaku tragöödia

Lugedes Fred Pearce:i raamatust "When the rivers run dry" seda kohta, kus on juttu India lõunaosas toimuvast enesehävitusest, panin raamatu kõrvale ja otsisin välja loos viidatud artkli "The tragedy of the commons" (commons - lihtrahvas, lihtkodanikud, aga ka ühisomand, avalik ressurss). Garrett Hardini Artikkel on avaldatud ajakirjas Science 1968 aastal ja räägib huvitavast dilemmast. Olukorras, kus piiratud ressursid hakkavad otsa saama, hakkavad reguleerimata ühiskonnas inimesed omakasu maksimeerimise nimel toimima kõigi jaoks kahjulikul viisil. Kuigi kõik saavad aru, et selline tegutsemisviis ei ole mõistlik, sest on pikas perspektiivis hukatuslik kõigile, lepivad nad sellega, sest saadav kahju jaguneb kõigi vahel ning ei ole otseselt tuntav. Nii lähevad kõik kaasa ja hakkavad toimima samamoodi, sest kõik teevad sama. Miks jääda siis kõrvaltvaatajaks?
Hardin pakkus välja, et igasugune ühisressurss on kahjulik ning ressursid tuleks erastada, sest eraomanik hoolitseb oma vara säilimise eest. Igatahes tekkis Hardini artiklist diskussioon, mis teadusartiklites kestab tänaseni.
Kas erafirmad, kes omandaks põlevkivi, jätaks selle kaevandamata?
Miks ma sellest kirjutan? Sest tegelikult toimib sama mehhanism meie elus iga päev. Näiteks viis sama mehhanism suhkrutrahvini ja poest tartratangu äraostmiseni. Kõige drastilisemalt avalduvad selle dilemma toimemehhanismid aga meie maakasutuses, energiakasutuses ja -tootmises. Kõik arendavad põldudele kipsmaju ja teenivad, miks mina ei peaks seda tegema? Keegi ei taha tuulikuid ega tuumajaama, lambipirn laes aga peab põlema? Põlevkivi kaevandamine ja põletamine kuni viimse päevani on samasugune tragöödia. Kas see on meie energeetiline julgeolek, kui firmad üksteise võidu püüavad hankida kaevanduslube?

Algusesse tagasi tulles. Meil ei ole üldiselt ohtu, et vesi otsa saaks. Kuna Eestis sajab 3 korda rohkem vett, kui aurab, siis maapinda ja jõgedesse teda jagub. Pigem teeb muret liigniiskus ja peamine oht on vee saastamine. Teisalt aga on näha, et Aasia ülerahvastatud riikides on vesi järjest tõsisem probleem ja üsna pea tekib meie söötis põllumaadele nõudlus. Juba täna eksporditakse Eestist põllumajandussaadusi Vahemere äärde ja kaugemalegi. Toitu paljudes kohtades enam kasvatada ei saa, sest vett lihtsalt ei ole. See võib aga tähendada ka meile sootuks teistsugust olukorda, kus püütakse igalt põllulapilt mitut saaki võtta.
Kõik meie moodsad hädad siin maamunal kipuvad olema seotud sellega, et me piiramatult paljuneme. Nagu Hardin küsib, kes kurat meile selle õiguse andis?
Fred Pearce raamatus käsitletud faktid kogu maailmast on kohutavad. Need kinnitavad vaid seda, et ajaloost ei õpita midagi. Brasiilia tahab oma energiavajaduse rahuldamiseks ehitada uut Belo Monte hüdrojõujaama, mis uputab ära ca 440 km2 Amazonase metsadest ning hävitab indiaanihõimude elukohad. On tõenäoline, et sellel sajandil ei kujune kõige väärtuslikumaks ressursiks mitte energia, vaid vesi. Vesi, mida meie võime juua otse kraanist. Vähemalt pooltel maakera elanikel on see suurim unistus. Eestis on hea elada. Kas ka 100 aasta pärast?

Kommentaarid

  1. Mulle meeldivad Su m6tteavaldused.
    Mis inimeste paljunemisesse puutub, siis pole selles midagi uut. Jama on selles, et tohutu meditsiini arengu juures muutub inimkond aina vaetimaks ja n6rgemaks, sest looduslik valik puudub. Elule aidatakse peopesa suurused looted ja 100 aastased vanurid. Inetu on nii m6elda ja oelda, aga see on t6si.
    Mis veesse puutub, siis ma loodan, et oskame selle vaartust hinnata ja seda hoida. Ehk on tegemist Eesti Nokiaga? Arvan, et pole kaugel aeg, kui naftariikide k6rval hakatakse k6rgelt hindama veeriike.

    Tervisi!
    Eva

    VastaKustuta
  2. tänud! täna on ülemaailmne veepäev ja tulevikus on see siis eesti nokia päev :)
    selle paljunemise poolega on ju nii, et väeti on see lääne ühiskond, kus meditsiini abil jäetakse kõik ellu. suurem paljunemine aga toimub kõige vaesemates aasia ja aafrika piirkondades. see ka huvitav dilemma, et kui tahame rahvastiku kasvu pidurdada, siis tuleb vaesus likvideerida. rikkad on laisad ja ei viitsi paljuneda. ja pole ka põhjust, kuna pigem on tõenäolisem, et sinu kaks järeltulijat elavad sinust vanemaks, kui vastupidi.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Lahendus Jüri muna probleemile: topeltpasun

Põhikaart 1994. Jüri muna. Allikas: Maa-ameti geoportaal ca 1988 aastal valmis Tallinna ringtee ja Tallinn-Tartu maantee eritasandiline munakujuline liiklussõlm. Ehitamise ajal selgus, et projekteeritud ringi põhjapoolne osa oli sattunud muinasasumi kohale ning paralleelselt arheoloogiliste kaevamistega tehtigi projekteeritud ringist muna. See muna teravam serv ehmatas ringil sõitjaid, kes kas Tartu poolt Paldiski suunda või Paldiski poolt Tallinna suunda sõitsid. Eks oli ka väljasõite.. suuremaid kokkupõrkeid siiski ei esinenud.  Niinimetatud süsteemisõlmes, kus ristuvad kaks põhimaanteed, on taotluseks liitumine ja hargnemine ilma kiirust muutmata ( free flow ). See on oluline, sest põhimaanteel liigutakse kiiresti pikki vahemaid ja järsud kiirusemuutused on ohtlikud. Ristikheinakujuline sõlm on selleks vägagi levinud, kuna vajab ainult ühte viadukti, kuid lühikeste põimumisalade tõttu neid tänapäeval pigem välditakse. Eesti ainus puhtakujuline ristikhein on Kanama liiklussõlm. Pigem

Võõbu-Mäo | Autorijärelevalve

Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal .  Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun