Otse põhisisu juurde

Keskväljaku tragöödia

Lugedes Fred Pearce:i raamatust "When the rivers run dry" seda kohta, kus on juttu India lõunaosas toimuvast enesehävitusest, panin raamatu kõrvale ja otsisin välja loos viidatud artkli "The tragedy of the commons" (commons - lihtrahvas, lihtkodanikud, aga ka ühisomand, avalik ressurss). Garrett Hardini Artikkel on avaldatud ajakirjas Science 1968 aastal ja räägib huvitavast dilemmast. Olukorras, kus piiratud ressursid hakkavad otsa saama, hakkavad reguleerimata ühiskonnas inimesed omakasu maksimeerimise nimel toimima kõigi jaoks kahjulikul viisil. Kuigi kõik saavad aru, et selline tegutsemisviis ei ole mõistlik, sest on pikas perspektiivis hukatuslik kõigile, lepivad nad sellega, sest saadav kahju jaguneb kõigi vahel ning ei ole otseselt tuntav. Nii lähevad kõik kaasa ja hakkavad toimima samamoodi, sest kõik teevad sama. Miks jääda siis kõrvaltvaatajaks?
Hardin pakkus välja, et igasugune ühisressurss on kahjulik ning ressursid tuleks erastada, sest eraomanik hoolitseb oma vara säilimise eest. Igatahes tekkis Hardini artiklist diskussioon, mis teadusartiklites kestab tänaseni.
Kas erafirmad, kes omandaks põlevkivi, jätaks selle kaevandamata?
Miks ma sellest kirjutan? Sest tegelikult toimib sama mehhanism meie elus iga päev. Näiteks viis sama mehhanism suhkrutrahvini ja poest tartratangu äraostmiseni. Kõige drastilisemalt avalduvad selle dilemma toimemehhanismid aga meie maakasutuses, energiakasutuses ja -tootmises. Kõik arendavad põldudele kipsmaju ja teenivad, miks mina ei peaks seda tegema? Keegi ei taha tuulikuid ega tuumajaama, lambipirn laes aga peab põlema? Põlevkivi kaevandamine ja põletamine kuni viimse päevani on samasugune tragöödia. Kas see on meie energeetiline julgeolek, kui firmad üksteise võidu püüavad hankida kaevanduslube?

Algusesse tagasi tulles. Meil ei ole üldiselt ohtu, et vesi otsa saaks. Kuna Eestis sajab 3 korda rohkem vett, kui aurab, siis maapinda ja jõgedesse teda jagub. Pigem teeb muret liigniiskus ja peamine oht on vee saastamine. Teisalt aga on näha, et Aasia ülerahvastatud riikides on vesi järjest tõsisem probleem ja üsna pea tekib meie söötis põllumaadele nõudlus. Juba täna eksporditakse Eestist põllumajandussaadusi Vahemere äärde ja kaugemalegi. Toitu paljudes kohtades enam kasvatada ei saa, sest vett lihtsalt ei ole. See võib aga tähendada ka meile sootuks teistsugust olukorda, kus püütakse igalt põllulapilt mitut saaki võtta.
Kõik meie moodsad hädad siin maamunal kipuvad olema seotud sellega, et me piiramatult paljuneme. Nagu Hardin küsib, kes kurat meile selle õiguse andis?
Fred Pearce raamatus käsitletud faktid kogu maailmast on kohutavad. Need kinnitavad vaid seda, et ajaloost ei õpita midagi. Brasiilia tahab oma energiavajaduse rahuldamiseks ehitada uut Belo Monte hüdrojõujaama, mis uputab ära ca 440 km2 Amazonase metsadest ning hävitab indiaanihõimude elukohad. On tõenäoline, et sellel sajandil ei kujune kõige väärtuslikumaks ressursiks mitte energia, vaid vesi. Vesi, mida meie võime juua otse kraanist. Vähemalt pooltel maakera elanikel on see suurim unistus. Eestis on hea elada. Kas ka 100 aasta pärast?

Kommentaarid

Eva ja CO ütles …
Mulle meeldivad Su m6tteavaldused.
Mis inimeste paljunemisesse puutub, siis pole selles midagi uut. Jama on selles, et tohutu meditsiini arengu juures muutub inimkond aina vaetimaks ja n6rgemaks, sest looduslik valik puudub. Elule aidatakse peopesa suurused looted ja 100 aastased vanurid. Inetu on nii m6elda ja oelda, aga see on t6si.
Mis veesse puutub, siis ma loodan, et oskame selle vaartust hinnata ja seda hoida. Ehk on tegemist Eesti Nokiaga? Arvan, et pole kaugel aeg, kui naftariikide k6rval hakatakse k6rgelt hindama veeriike.

Tervisi!
Eva
Raul wips Vibo ütles …
tänud! täna on ülemaailmne veepäev ja tulevikus on see siis eesti nokia päev :)
selle paljunemise poolega on ju nii, et väeti on see lääne ühiskond, kus meditsiini abil jäetakse kõik ellu. suurem paljunemine aga toimub kõige vaesemates aasia ja aafrika piirkondades. see ka huvitav dilemma, et kui tahame rahvastiku kasvu pidurdada, siis tuleb vaesus likvideerida. rikkad on laisad ja ei viitsi paljuneda. ja pole ka põhjust, kuna pigem on tõenäolisem, et sinu kaks järeltulijat elavad sinust vanemaks, kui vastupidi.

Populaarsed postitused sellest blogist

Kurgihooaja kogutud mõtted Reidi tee-maal

Inimestel ei ole muud teha, kui teed projekteerida. Teevad käest kinni Balti ketti ümber laevahuku monumendi. Kirjutavad artikleid ja nõuavad linnaruumi. Kuidas ikkagi on nii, et üks firma teeb 25% Tallinna detailplaneeringutest ja no teedeprojektidest vist 175%? Arutelule aetakse hoogu sisse sotsiaalrahastusega ja mina ka kade ei ole.
Kõik nagu oleks juba sõna võtnud, ainult siin toanurgas on piinlik vaikus. Paar mõtet ma siiski leidsin, olgu need korrastatud ja monoloogi korras arhiveeritud, sest lahkarvamusfestival ja mokalaat jäävad minust kaugele.
Monument võsas Üks põhilisi aruteluteemasid Reidi tänava (mitte enam tee!) puhul on olnud jalakäijate juurdepääs Russalkale Kadrioru pargi suunalt. Need 13 rada on tõesti küsitava väärtusega, nagu kogu muudki projekti nüansid. Selle monumendiga on hoopis teine mure, ta on võssa kasvanud. Ajapaiga vanadelt piltidelt paistab monumendi ümbrus lagedam, kui praegu. Õigupoolest ei olegi monument autos istuvate viimsilaste jaoks eriti nähtav,…

Puhkuse pildid 2015

Sai pisut klõpsutatud, nüüd on sillapildid sõkaldest eraldatud.
Esimesena jäi pildile Mustvee sild, mida ehitajad parasjagu viimistlesid.

 Tegemist on täiesti uue integraalse sillaga. Konsoolsed kaldaavad mahutavad kallasrada.

Silla tekiplaat on õnnestunud kuju ja mõõtmetega. Sambad on ebaproportsionaalselt jämedad ja jäigad. Kaks posti on ka üleliigsed.



Järgmine "veretu jahi" saak Alatskivilt. Kuniks Maanteeamet vaidleb asjaosalistega, peavad inimesed liikuma maantee servas. Vaielda võite ka kümme aastat, ühe kuuga oleks kasvõi truubi toru võinud siia panna. Keevitage kasvõi torupiiretest!







Vahelduseks paadisild Annimatsilt. Ajatu.
Tarvastus on rohkem kui üks sild, millel üleliia palju praktilist väärtust ei paista olema. Kuniks püsivad, on ju kena vaadata ja pildistada ka läbivajunud silda.



Viljandi rippsilda on keeruline kaadrisse püüda, lossimäed on metsa kasvanud.
Raplas on ühed Eesti toekaimad sillad. vana võlvsild sai hiljuti endale raudbetoonist tugevduse, mida silla …

Under Al Reem bridges

Al Reem Island is a new development area east of Abu Dhabi Island where most of the infrastructure and roads are in place since 2012. Many of the buildings are growing here and there already shaping the silhouette of the new highrise city.
Having lived around for more than a year I have many times thought to take a hike under Al Reem bridges. Now there were some compellling reasons to do so including the perfect weather.
The master plan of the northern part of the island (also known as Al Shams) has several channels bridged by the main road network.


There are countless of bridges ready for action. It is still a good chance to meet some desert foxes roaming around during late evenings.
The idea of the master plan is to separate people from cars. Even with the best transit system in place the highrise city will generate a lot of car traffic even more in a place where temperature can reach 50 celsius. So for those who don't like cars there is a good opportunity to walk or cycle alon…