Otse põhisisu juurde

Poliitikud arhitektuurimaastikul

Neljapäeval toimus Arhitektuurikeskuse korraldatud välkloeng "Arhitektuur poliitilisel pinnasel", mis sedakorda oli pigem poliitikute debati moodi. Sõna said enamuste erakondade esindajad, sealhulgas ka linnapea kandidaadid Toomas Tõniste, Keit Pentus, Marek Strandberg ja Jüri Pihl. Kesikuid esindas abilinnapea Taavi Aas.
Peale Strandbergi sõnavõtu võib ülejäänute kohta öelda ainult üht: mõttetu seltskond. Strandberg erineb sellest massist selle poolest, et ta teab, mida räägib, räägib soravalt ja huvitavalt, kuid kahjuks on poliitikasse ronimine toonud tema sõnavõttudesse ka ülekruvimise ja populismi, mis huvi tema sõnavõttude vastu kahandab. Kahtlemata on tal õigus, et linn on inimese jaoks ja linna planeerimisel tuleb silmas pidada inimest. Samas ei saa vastandada inimest asjadele, mis moodustavad linna, kui maastiku, sest ilma nendeta ei oleks inimesel siin midagi teha. Jüri Pihl, kes esines peale Strandbergi, püüdis sõnasabast kinni võtta ja väita, et linn peaks olema selline, et inimesel ei oleks vaja kodust kuigi kaugele lahkuda. Tema saavat hakkama ka ilma jalgrattata, autost rääkimata. Küll aga on probleemiks tema naine, kes soovib linnaserva rohelusse kolida. Selline linn, kus kõik inimesed ilma autota hakkama saavad, võiks Eestis olla näiteks Rakvere. Sellist linna, kus inimesed kodust üldse ei lahku, võiks nimetada invalinnaks.
Selline ajuinvalinn võiks ju sobida poliitikute ärapaigutamiseks? Tegelikult on selline linn vangla.
Poliitikute jorule järgnes Ike Volkovi sõnavõtt, mis oli asjalik. Mitme linnavalitsuse rüpes linnaarhitektina närvirakke rasvaga asendanud mees ütles seda, mida võiks pidada mõistlikuks - linn peab eelkõige seisma linna, kui süsteemi toimimise eest. Tee on avalik ruum ehk avalik teenus, mis peab olema selgelt lahendatud ja tagatud. Peab olema selge hierarhia - peatänavad, jaotustänavad, juurdepääsud. Twelve points to Ike. Ike linnapeaks. Apoliitiliseks linnapeaks.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Lahendus Jüri muna probleemile: topeltpasun

Põhikaart 1994. Jüri muna. Allikas: Maa-ameti geoportaal ca 1988 aastal valmis Tallinna ringtee ja Tallinn-Tartu maantee eritasandiline munakujuline liiklussõlm. Ehitamise ajal selgus, et projekteeritud ringi põhjapoolne osa oli sattunud muinasasumi kohale ning paralleelselt arheoloogiliste kaevamistega tehtigi projekteeritud ringist muna. See muna teravam serv ehmatas ringil sõitjaid, kes kas Tartu poolt Paldiski suunda või Paldiski poolt Tallinna suunda sõitsid. Eks oli ka väljasõite.. suuremaid kokkupõrkeid siiski ei esinenud.  Niinimetatud süsteemisõlmes, kus ristuvad kaks põhimaanteed, on taotluseks liitumine ja hargnemine ilma kiirust muutmata ( free flow ). See on oluline, sest põhimaanteel liigutakse kiiresti pikki vahemaid ja järsud kiirusemuutused on ohtlikud. Ristikheinakujuline sõlm on selleks vägagi levinud, kuna vajab ainult ühte viadukti, kuid lühikeste põimumisalade tõttu neid tänapäeval pigem välditakse. Eesti ainus puhtakujuline ristikhein on Kanama liiklussõlm. Pigem

Võõbu-Mäo | Autorijärelevalve

Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal .  Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun