Alustasin postkontorist, kuhu oli saabunud pakike Amazonist. Sain kätte Daniel Sperlingu ja Deborah Gordoni raamatu Two Billion Cars Driving Toward Sustainability, kust loodan leida huvitavaid fakte ja vastuseid küsimusele, kuidas on võimalik panna kogu maailma rahvas sõitma neljal rattal nii, et me kõik sealjuures ka ellu jääme. Seejärel rattale ja Tartu poole uhama. Peale aastast pausi siis jälle Tartus volbril. Viimati sadas lund, seekord täitsa mõnus kevad. Pikemalt detailidel peatumata viskusin peale Ska faktorit kuskile madratsile, sest keegi oli välja mõelnud mõttetalgud.
Kuidas mina Mõttetalgutel käisin?
Talgud oli võimalus ühendada meeldiv kasulikuga ja vastupidi. Meeldiva hulka kuulus ka volber. Neli tundi und oli seekord piisav. Kõik, kes enne ja pärast talguid on talgute mõtet iseeneses kritiseerinud, jäid seekord sellest lihtsalt ilma, on lollid ja kadedad. Mul ei ole kombeks kõrvale jääda ja siis poriseda. Ma võtan osa ja porisen. Sest porisemisest tähtsam on osavõtt. Kui Mihkel Mutt arvas, et 1/10 eestlastest osales talgutel, siis ta ilmselt mõtles neid eestlasi, kes on üleüldse mõtlemisvõimelised.
Seekord siiski poriseda ei saanud. Meeleolu oli positiivne, kõik rääkisid asjast ja enam-vähem suudeti ka teemas püsida. Mind huvitas, milline on parem liiklus lisaks sellele, et ta parempoolne on, sestap valisin teemakohase mõttekoja.
Kuidas mina küsimuse esitasin?
Talgujuht selgitas rutiini ja seepeale pidid kõik mõtlema küsimusi. Mina mõtlesin ka ja mõtlesin, et olen positiivne: Kuidas motiveerida liiklejaid mõistliku(ma)lt liiklema?
Seejärel hääletati küsimusi, ehk anti kleepsudega toetuspunkte. Enim toetust kogunud küsimused võeti arutluse alla.
Kuidas mina talgul mõtlesin?
Minu küsimus oli kas liiga lihtne või liiga keeruline, et punkte koguda. Esimese küsimusena arutlesime, kuidas vähendada ummikuid? Kahjuks ei olnud ma veel jõudnud tarka raamatut lugeda. Kokkuvõtteks ei olnudki meie peamine väljund teede ehitamine, vaid targemate valikute tegemine. Praegu ma siis istun Tartu-Tallinn bussis ja see on võimalus seda mõttetut teksti siia kirjutada, mida keegi ei loe. Kui juhtrauda käes ei ole, siis mida teha kätega?
Teise teemana arutasime, kuidas parandada jalgratturite ohutust? Häid mõtteid oli palju, ei hakka neid siia kirjutama, sest kõik on protokollitud nagunii. Peamine on ikka see, et kiiver pähe, kui vaja, siis paruka võib kiivri peale panna.
Kuidas see kõik lõppes?
Positiivselt, ilm oli ilus ja Rotalia aiast kostis veel suisa elavat muusikat. Jättes jällegi vahele mõned kontekstivälised detailid - hüppasin rattale, tegin ringi Viljandi kaudu, et tee peal kontrollida olukorda Rannu-Jõesuu sillal.
Kommentaarid
Postita kommentaar
Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!