Otse põhisisu juurde

Interaktiivne maastik

Kuigi hetkel Hüüru küla teema on nagu vaibunud, siis ei ole see kindlasti lõplikult raugenud. Vähemalt mitte enne seda, kui Maanteeamet on projekti ühel või teisel kujul kinnitanud ja üks või teine küla selle otsuse vaidlustanud.
Oli üks revidentide saade, kus seda teemat käsitleti. Saatejuht esitles teemat umbes nii, et vastuseis infrastruktuuriprojektidele on midagi eestlaslikku. Noh, nii mõnigi tahab väga uskuda oma peakuju erilisust. Ja kui keegi üldse eriline on, siis eestlased kindlasti, vähemasti enda arvates.
Kui guugeldada märksõna Interactive landscape infrastructure, siis leiate muuhulgas infot mingite maastikukujunduse tarkvarade kohta, aga samas ka hulganisti artikleid teemal, kuidas inimesi kaasata projektide arutelusse tehnoloogiliste vahendite abil. Täpsemalt on tegemist metoodikaga, kus GIS tööriistad seotakse Interneti foorumiga või ka lihtsalt kommentaarikeskusega. Sisuliselt on tegemist veebipõhise aeg-ruumilise kaardi või mudeliga, millel on võimalik vaadelda projekti realiseerimist virtuaalsena ning hinnata projekti mõju. Sellise süsteemi eesmärkiks on teha projekt inimestele arusaadavamaks, suurendada avalikkuse huvi ja koostööd, kuid samas selgitada ka reaalsed mõjud inimestele ja nende varale.
Kui Hüüru külas on kogutud 475 allkirja projekti vastu, siis tegelikult ei tähenda see, et 475 inimest on negatiivselt mõjutatud. Allkirjade kogumiseks on vaja vaid paari aktivisti, kes käivad ukselt-uksele ja räägivad allkirjad välja. Sageli inimesed lihtsalt ei teagi, mille poolt või vastu nad allkirja annavad. Kaotada ei ole midagi.
Interaktiivsel maastikul toimub diskussioon kaardil või mudelil, kus erinevad arvamused on seotud geograafilise/ruumilise asukohaga. Näiteks, kui kodanik esitab arvamuse, et projektil on tema arvates temale või tema varale teatav mõju, siis on kaardilt või mudelilt on võimalik hinnata, kas see tõesti nii on. Seega iga inimene räägib iseenda eest ning allkirjade kogumine kaotab oma mõtte.

Mõned aastad tagasi osalesin infrastruktuuri planeerimise alasel koolitusel Rotterdamis, kus osalusest projektide kavandamisel ja otsustusprotsessist rääkis Piet Ottens. Ta on loonud oma teooria, mille kohta kahjuks kuskilt interneti avarustest ei ole ma lugemist leidnud. Seetõttu kirjutan siia oma konspektide põhjal.
Ottens nimetas oma teooriat samuti interaktiivseks maastikuks (The interactive landscape). Tema arvates esineb projektide osalusdemokraatias ehk interaktiivsel maastikul kaheksa erinevat osalus- ja otsustustasandit:
  1. autonoomne
    • ametkonnad otsustavad kuhu, millal ja kuidas ehitada infrastruktuuri
    • projektiväliste isikutega puudub side
    • välismaailm vastandub projekti lõpptulemusega
  2. kaasamine (involvement)
    • ametkonnad esitlevad valmis projekti
    • projektivälistel isikutel on (seadusjärgne) õigus avaldada arvamust
    • kui peetakse vajalikuks, siis muudetakse projekti
    • ametkonnad teevad otsuse
  3. arvamusküsitlus (opinion poll)
    • ametkonnad uurivad valitsusväliste organisatsioonide ja teiste huvitatud isikute arvamust
    • seda tehakse kahepoolsete vestluste või kirjanduse uurimise kaudu
    • ametkonnad teevad järeldused ja otsuse
  4. konsulteerimine
    • ametkonnad kutsuvad valitsusväliseid organisatsioone ja teisi huvitatud isikuid soovitama projekti sisu
    • soovitused kirjutatakse projekti dokumentatsiooni
    • ametkonnad teevad otsuse, kuid annavad aru, mida nad ettepanekutega tegid
  5. osalemine
    • ametkonnad kutsuvad valitsusväliseid organisatsioone ja teisi asjast huvitatud isikuid projekti koostamisega kaasa mõtlema
    • ametkonnad vastutavad projekti tulemuste eest
  6. partnerlus
    • ametkonnad kutsuvad valitsusväliseid organisatsioone osalema projekti tegemisel
    • otsustusega kaasneb jagatud vastutus
  7. iseotsustus (self rule)
    • ametkonnad jätavad vastutuse projekti sisu ja tulemuse eest valitsusvälistele organisatsioonidele
    • ametkonnad määravad piirid (piirväärtused, nõuded) projektile
  8. vabaturg (free market)
    • valitsusvälised organisatsioonid ja teised asjast huvitatud isikud koostavad projekti
    • ametkonnad võivad ühineda projektiga
    • ametkondade osalusel ei ole projekti tulemusega seost

Ideaalses demokraatias oleks loogiline, et asju otsustavad inimesed ise, konsensuslikult. On asju, mida kommuunide siseselt tõepoolest ka niimoodi otsustakse. Kuid, mida suuremaks ja üldisemaks lähevad lahendamist vajavad küsimused, seda suurem on vajadus spetsialistide järele.
Teisalt on asju, mida keegi enda lähedale ei soovi, nagu prügilad, (tuuma)elektrijaamad, suured maanteed, jne. Kuidas suudaks otsedemokraatias inimesed kokku leppida, kelle õuele on õige üht või teist sellist asja paika panna? Milliseks kujuneb otsusutusprotsess ja kas otsuseni kunagi ka jõutakse?
Arvan, et avalikkuse kaasamine on kahtlemata väga vajalik ning mida rohkem ja varem seda tehakse, seda parem. Samas on olukordi, kus protsessile tuleb seada mingid raamid. Mõte, et arutame ja vaidleme ikka veel, võib tähendada näiteks liikluses hukkunute aktsepteerimist.
Kui rääkida avalikkuse võimalikust varajasest kaasamisest, siis ilmselt on ootuspärase tulemuse saavutamiseks oluline kaasamisega alustada juba probleemi ja selle põhjuste defineerimise faasis. Ehk teisisõnu, avalikkusega diskuteerida, miks meid tänane infrastruktuur ei rahulda, mis on selle rahulolematuse põhjused ja alles siis seada eesmärgid projektile. Millist teed me vajame ja tahame? Muidugi on selge, et erinevatel inimestel on arusaamine probleemidest ja nende põhjustest väga erinev. Võttes selle sama Hüüru küla juhtumi, siis ilmselt maanteeäärsete inimeste arvamus on, et probleem on suur liiklus küla keskel ja põhjus on see, et maantee on vale koha peal. Kui küsida Kiia küla elanike käest, siis on maantee õige koha peal, aga kitsas ja Hüüru küla inimesed ukerdavad ees.
Seda teemat jätkan õige pea kokkuvõttega konverentsist "Riik ja arhitektuur". Blogimiseni.

Kommentaarid

nipi ütles …
Milline tasand peaks toimima näiteks sellesama Hüüru juhtumi puhul kus objekt on maakonnasisese tähtsusega (suuremat mõõtu ilmselt välja ei vea). Millist tasandit peaks kasutama üldplaneeringutes ja millist detailides? Mis peaks seadusega fikseeritud olema ja mis mitte?
wips ütles …
Hüüru puhul on tegemist keeruka situatsiooniga. Kuigi dialoogi inimestega on peetud juba enne projekteerimise algust, siis alternatiivide esitlemisel on puudu jäänud lahenduste visualiseerimisest. Viimastel aruteludel demonstreeriti küll virtuaalmudelit viaduktiga, kuid seda saanuks näidata ka varem.
Suuresti on probleem ka vallas, sest ikka kipub tuule suund (kisa) määrama lipu asendit. Tegelikult ei ole ju võimalik kaasata kõiki külainimesi alternatiivide väljatöötamisse ja nende hindamisse. Selles protsessis, kus tehti esmane alternatiivide valik, osales näiteks külavanem Arnold Õispuu, kes on ka volikogu liige.
Kui nüüd järele jäänud alternatiividest langes eelistus oleva tee laiendamisele, siis see lihtsalt ei meeldi külaelanikele ja otsitakse võimalusi tõestada, et see on vale. Võib-olla ongi. Vaidleme siis edasi ja kannatame.

Kui küsimus on, et millist kaasamise tasandit peaks antud projektis kasutama, siis Teeseaduse §19 lg 1 ütleb üsna selgelt, et see tase on kolmas, ehk arvamusküsitlus: tee eelprojektiga määratakse kindlaks tee asukoht. Projekti koostamise käigus küsib tee omanik puudutatud isikute arvamust ja vastuväiteid, millega võimaluse korral arvestatakse.

Tegelikkuses võib öelda, et rakendatud on neljandat tasandit (konsulteerimine), sest inimesi on kutsutud esitama ka ettepanekuid, milline tee võiks olla. Samas on need ettepanekud olnud ebakonstruktiivsed, ehk viige tee minu juurest ära.

Siinkohal on oluline aru saada, et seaduses on sätestatud tee omanikule ka vastutus liikluse toimimise tagamise eest. Arvan, et praegu seaduses sätestatud kaasamise tase on asjakohane, kuid see ei tähenda, et inimesi ei võiks rohkem protsessi kaasata, et vähendada konfrontatsiooni. Ja selleks tuleb otsida eelkõige interaktiivse maastiku tehnilisi lahendusi...

Populaarsed postitused sellest blogist

Kurgihooaja kogutud mõtted Reidi tee-maal

Inimestel ei ole muud teha, kui teed projekteerida. Teevad käest kinni Balti ketti ümber laevahuku monumendi. Kirjutavad artikleid ja nõuavad linnaruumi. Kuidas ikkagi on nii, et üks firma teeb 25% Tallinna detailplaneeringutest ja no teedeprojektidest vist 175%? Arutelule aetakse hoogu sisse sotsiaalrahastusega ja mina ka kade ei ole.
Kõik nagu oleks juba sõna võtnud, ainult siin toanurgas on piinlik vaikus. Paar mõtet ma siiski leidsin, olgu need korrastatud ja monoloogi korras arhiveeritud, sest lahkarvamusfestival ja mokalaat jäävad minust kaugele.
Monument võsas Üks põhilisi aruteluteemasid Reidi tänava (mitte enam tee!) puhul on olnud jalakäijate juurdepääs Russalkale Kadrioru pargi suunalt. Need 13 rada on tõesti küsitava väärtusega, nagu kogu muudki projekti nüansid. Selle monumendiga on hoopis teine mure, ta on võssa kasvanud. Ajapaiga vanadelt piltidelt paistab monumendi ümbrus lagedam, kui praegu. Õigupoolest ei olegi monument autos istuvate viimsilaste jaoks eriti nähtav,…

Puhkuse pildid 2015

Sai pisut klõpsutatud, nüüd on sillapildid sõkaldest eraldatud.
Esimesena jäi pildile Mustvee sild, mida ehitajad parasjagu viimistlesid.

 Tegemist on täiesti uue integraalse sillaga. Konsoolsed kaldaavad mahutavad kallasrada.

Silla tekiplaat on õnnestunud kuju ja mõõtmetega. Sambad on ebaproportsionaalselt jämedad ja jäigad. Kaks posti on ka üleliigsed.



Järgmine "veretu jahi" saak Alatskivilt. Kuniks Maanteeamet vaidleb asjaosalistega, peavad inimesed liikuma maantee servas. Vaielda võite ka kümme aastat, ühe kuuga oleks kasvõi truubi toru võinud siia panna. Keevitage kasvõi torupiiretest!







Vahelduseks paadisild Annimatsilt. Ajatu.
Tarvastus on rohkem kui üks sild, millel üleliia palju praktilist väärtust ei paista olema. Kuniks püsivad, on ju kena vaadata ja pildistada ka läbivajunud silda.



Viljandi rippsilda on keeruline kaadrisse püüda, lossimäed on metsa kasvanud.
Raplas on ühed Eesti toekaimad sillad. vana võlvsild sai hiljuti endale raudbetoonist tugevduse, mida silla …

Under Al Reem bridges

Al Reem Island is a new development area east of Abu Dhabi Island where most of the infrastructure and roads are in place since 2012. Many of the buildings are growing here and there already shaping the silhouette of the new highrise city.
Having lived around for more than a year I have many times thought to take a hike under Al Reem bridges. Now there were some compellling reasons to do so including the perfect weather.
The master plan of the northern part of the island (also known as Al Shams) has several channels bridged by the main road network.


There are countless of bridges ready for action. It is still a good chance to meet some desert foxes roaming around during late evenings.
The idea of the master plan is to separate people from cars. Even with the best transit system in place the highrise city will generate a lot of car traffic even more in a place where temperature can reach 50 celsius. So for those who don't like cars there is a good opportunity to walk or cycle alon…