Otse põhisisu juurde

Jalakäija on vaba inimene

Vähe sellest, et jalakäijad on ainsad normaalsed inimesed, on nad ka ainsad tõeliselt vabad inimesed. Kivirähk Andruse mõttekäik ei ole üldse naljakas, vaid karjuvalt tõsine reaalsus. Sõltub muidugi, kummalt poolt plekki "elu ennast" vaadata.
Elu ise on palju võimalusi, valikuid. Me elame vabade inimeste vabas riigis. Me arvame, et see vabadus on ime. Vaba riik on võib-olla tõesti üks võimalustest, mis ei ole iseenesest mõistetav. Seda enam, miks siis oma vabadusi piirata?

Kommentaarid

  1. pakuks välja et asi taandub järgnevale küsimusele: kui paljudel mingil hetkel tipptunnil kesklinnas (laiemalt võttes ükskõik kus, üle maailma) sõidus olevatest autode juhtidest on ikka tegelikult ka vaja seda naftaressurssi kulutavat ja muidu saastavat liikumisviisi sellisel moel ja ajal tõesti vaja kasutada ning mis hulgal on peamine ajend puhas laiskus, lollus ja 21. sajandi mugavus.

    selge on tõenäoliselt, et hetke auto kasutamise kombeid ja kõikide piirkondade ummistamist saab parandada ainult jõumeetoditega. valdav enamik rahvast on tänaseks lihtsalt nii laisk ja mugav, et vähimgi vabatahtlik mugavuskompromiss ei tule kõne alla.

    ja siis muidugi jõuame linna ja riigi poliitikasse oluliselt vähem pasandavate transpordiviiside soosimise ja organiseerimise osas. kui härrad ja daamid "ma ei sõida ühistranspordiga sest seehaiseb-graafiksucks-bussidontäis" kodanikud midagi ette ka võtaksid virisemise ja ummikutes pena põletamise asemel, kuni sinna välja et organiseerida vastutavatel ametikohtadel tüüpidel piisavalt kiire ja efektiivse tegutsemise puudumise korral suured kingajälged tagumikku, võiks ehk mõistliku aja jooksul mõistlikke tulemusi loota.

    VastaKustuta
  2. Huvitav leid kuskilt lehekommentaariumist, tundub olevat üks põhjalikumaid vastavasisulisi veebe, kuid rahva osalus tundub olevat üpriski mannetu.

    http://www.autovaba.ee

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Lahendus Jüri muna probleemile: topeltpasun

Põhikaart 1994. Jüri muna. Allikas: Maa-ameti geoportaal ca 1988 aastal valmis Tallinna ringtee ja Tallinn-Tartu maantee eritasandiline munakujuline liiklussõlm. Ehitamise ajal selgus, et projekteeritud ringi põhjapoolne osa oli sattunud muinasasumi kohale ning paralleelselt arheoloogiliste kaevamistega tehtigi projekteeritud ringist muna. See muna teravam serv ehmatas ringil sõitjaid, kes kas Tartu poolt Paldiski suunda või Paldiski poolt Tallinna suunda sõitsid. Eks oli ka väljasõite.. suuremaid kokkupõrkeid siiski ei esinenud.  Niinimetatud süsteemisõlmes, kus ristuvad kaks põhimaanteed, on taotluseks liitumine ja hargnemine ilma kiirust muutmata ( free flow ). See on oluline, sest põhimaanteel liigutakse kiiresti pikki vahemaid ja järsud kiirusemuutused on ohtlikud. Ristikheinakujuline sõlm on selleks vägagi levinud, kuna vajab ainult ühte viadukti, kuid lühikeste põimumisalade tõttu neid tänapäeval pigem välditakse. Eesti ainus puhtakujuline ristikhein on Kanama liiklussõlm. Pigem

Võõbu-Mäo | Autorijärelevalve

Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal .  Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun