Otse põhisisu juurde

Maa tuleb täita kergliiklusteede ja -tunnelitega

Üks tähtis mees olla just niimoodi hiljuti öelnud. Ja mina olen kahe käe ja kolme jalaga poolt!
Käisin mina koos juhatusega siis Tartu vallas uurimas/proovimas kergliiklusteid ja -tunneleid. Veel ei ole see võrgustik täielik, aga ühe valla kohta on juba päris palju "jupikesi". Kui nende jupikeste vahele jääb mõni väiksema liiklusega kõrvalmaantee või suisa kohalik tee, siis on võimalik mõnusalt ja autodest segamatult turvaliselt liikuda. Igatahes siin on meie trajektoor Google Earthis uurimiseks.
Eelmisel aastal Tartu ja Kõrveküla vahele Euroopa rahaga tehtud kergliiklustee on igati mõnus. Selle lõigu on vallanud uisutajad (muidugi järgmisel päeval toimus ka esimene Tartu uisumaraton). Kui neid on palju ja koos, siis kipub kolm meetrit kitsaks jääma. Mõnus on see, et kogu trassil ei ole praktiliselt konflikte mingite mahasõitudega, loodetavasti see nii ka jääb. Kaks tunnelit on avarad, umbes nagu Euroopas. Ps, pilt on tehtud aasta tagasi.
Kõrvekülast edasi jätkasime mööda Kõrveküla-Lähte kõrvalmaanteed, mida mööda kulgeb ka rahvusvaheline jalgrattamarsruut nr 4. Kui Kõrveküla juures saab näha tänase Eesti kinnisvara imesid, siis edasi jätkub pikkade tõusude ja langustega maastik.
Meenub, et Soomes pidi olema ainult kaks mäge: ylämäki ja alamäki (ülesmägi ja allamägi).
Enne Lähtet piilusin vana väetisehoidla ukse vahelt sisse.
Ei olnud ilus vaatepilt.
Lähte vaatetornist saime sootuks teistsuguse elamuse. Kohalikud aktivistid on kõvasti vaeva näinud spordiradade kaevamisega. Liivane pinnas ei ole aga väga püsiv. Loodetavasti võetakse midagi ette nõlvade kindlustamisega, muidu hakkavad puud lihtsalt radadele langema.
Edasi jõudsimegi värskele Tartu-Tabivere remondilõigule Piibe maanteel. Ülevaatuse tulemusena selgus mõningasi tagantjärele tarkusi.
Maantee ja kergliiklustee vahele tuleks alati rajada küvett, et vesi ei kannaks pinnast või misiganes lahtist ollust kergliiklusteele. Muidu on tulemus näotu, aga ka ohtlik. Murukamara tekkimisega see probleem väheneb, kuid ei kao. Talvel tähendab see libedat teed.
Lähte kooli juurde rajatud kergliiklustunnel on sootuks tööõnnetus.
Loomkatse näitas, et jalgrattaga on võimalik seda läbida, aga.. no vaadakem nüüd veel Kõrveküla tunneli pilti.. ja siis veel seda hiireurgu. Püüdes näha positiivset igas asjas, pean nentima, et Lähte tunnelil on oma sõnum: "vaadake lapsed, sellist tunnelit ei maksa tahta". See ei lohuta muidugi Lähte koolilapsi ja nende vanemaid. Kuigi tunnel ei ole suurem asi, on see siiski võimalus ellu jääda ja parem valik, kui maantee ületamine autode vahelt.
Lähtelt liikusime Piibe maanteed mööda tagasi Tartu suunas. Paraku lõppes kergliiklustee samas ära, mistõttu jätkasime sõidutee servas. Natuke maad hiljem oli veel üks suht mõttetu jupike kergliiklusteed. Korralik kergliiklustee algas ca 4km enne linna piiri. Natuke oli sellelt veel katet puudu, aga üldiselt puhas sõidurõõm. Enne linna sisenemist keerasime Jõhvi-Tartu-Valga maanteele ja sõitsime kuni uue ringristmikuni, kus samal hommikul oli liiklusmõrvar tapnud ennast ja kaks oma kaaslast. Kuigi antud juhtumis on üsna selge õnnetuse põhjus, siis oma osa on ka ringristmikul. Paratamatult on ringristmik põhimaanteel ootamatu. Peale pikka kiiret sõitu ei taju juht enam väiksematel kiirustel tegelikku kiirust. Veidi väiksem kiirus tundub juba venimisena. Seetõttu on tavaline, et ei saada õigel ajal pidama või sõidetakse ristmikule liialt suure hooga. Selleks, et juht saaks aru tegelikust kiirusest, on vaja keskkonnas muudatusi. Näiteks lauge kurv, haljastuse lähemale toomine ja tee kitsendamine on tavapärased võtted, mis sunnivad juhti rohkem hoogu maha võtma. Antud kohas on probleemiks ka see, et ringristmik on planeeritud liiga tasane ja ta ei ole eemalt nähtav. Raadi ringristmikul seda probleemi ei ole, kuna ring ise on väiksem ja selle keskele on paigaldatud lisaks haljastusele ka suured kivimürakad.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Lahendus Jüri muna probleemile: topeltpasun

Põhikaart 1994. Jüri muna. Allikas: Maa-ameti geoportaal ca 1988 aastal valmis Tallinna ringtee ja Tallinn-Tartu maantee eritasandiline munakujuline liiklussõlm. Ehitamise ajal selgus, et projekteeritud ringi põhjapoolne osa oli sattunud muinasasumi kohale ning paralleelselt arheoloogiliste kaevamistega tehtigi projekteeritud ringist muna. See muna teravam serv ehmatas ringil sõitjaid, kes kas Tartu poolt Paldiski suunda või Paldiski poolt Tallinna suunda sõitsid. Eks oli ka väljasõite.. suuremaid kokkupõrkeid siiski ei esinenud.  Niinimetatud süsteemisõlmes, kus ristuvad kaks põhimaanteed, on taotluseks liitumine ja hargnemine ilma kiirust muutmata ( free flow ). See on oluline, sest põhimaanteel liigutakse kiiresti pikki vahemaid ja järsud kiirusemuutused on ohtlikud. Ristikheinakujuline sõlm on selleks vägagi levinud, kuna vajab ainult ühte viadukti, kuid lühikeste põimumisalade tõttu neid tänapäeval pigem välditakse. Eesti ainus puhtakujuline ristikhein on Kanama liiklussõlm. Pigem

Võõbu-Mäo | Autorijärelevalve

Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal .  Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun